I did it again! :-)

Suht hirmutav on mõelda, kui palju aega viimasest kirjutamiskorrast mööduda õnnestus kuni praeguseni... Aga see-eest on mul teile nüüd taas kord midagi valmis. Enjoy...



***

Päev oli palav ja päikeseline. Kõrbeses kandis, kust Barbara isaga läbi sõitis, ei paistnud kilomeetrite kaupa ühtegi elumärki peale väheste poolkuivanud puhmas- ja rohttaimede. Maantee oli samavõrd tühi - viimati sõitis neile auto vastu ligi pool tundi tagasi ning toogi üksik vana tolmune veok. Raadio siiski töötas ja sealt kostvad särtsakad poplood ergutasid mõnevõrra sõitjate väsinud meeli. Teekond seisis ees veel üpriski pikk, oma hea kuus tundi enne tollesse väikelinna jõudmist, kus onu pere koos vanaemaga elas. Ka järgmise asulani oli aega ning aknast välja vaadates mõjus maastiku üksluisus uimastavalt. Kui muusika asendus ühtlase sahinaga, üritas Barbara mõnda aega poolsuletud laugude vahelt mööduvat teed jälgida, kuid uut ei sattunud ette midagi. Auto sujuv ja ühtlane liikumine suigutas teda ning lõpuks ei saanud ta enam aru, kas näeb und või tegelikkust.

Terav jõnksatus tõi ta ärkvele tagasi. Isa vandus ja peatas auto - üks rehv oli katki läinud. Justkui ei peaks nad niigi mitu tundi oma elust selles jumalast hüljatud kõrbes veetma, tuli nüüd veel konditsioneeritud õhust välja palavuse kätte ronida ja lihaseid pingutada. Barbara ei lasknud ennast isa pahameelest häirida. Samal ajal kui viimane rehvi vahetamisega tegeles, kõndis tüdruk ringi ja uuris lähemalt ümbrust. Teispool aknaklaasi igavana paistnud kandis leidus paremal vaatamisel mõndagi põnevat. Puhmastes kasvas väikeseid kirevaid õisi, mis nägid välja nagu pisikesed tähed. Barbara proovis neid noppida, kuid varred olid liiga sitked ja jõu rakendamine tegi ainult kätele haiget. Siin-seal sattus peale mõnele tundmatule putukale, kes mingi taime sees päikese eest varjus istus. Maapinnast õhkus kuumust, pilku silmapiirile tõstes võis näha, kuidas kaugem ümbrus hakanuks justkui aurustuma. See oli teistmoodi maailm, erinev Barbara koduümbrusest ja muust tuttavast. Pere harvadel sõitudel läbi kõrbe polnud nad varem seal kunagi peatunud. Vahest tajus vaid tema tolle kandi kummalisust... ja kummalist tuttavlikkust.

Juba too palavus ise meenutas midagi, kandus temani justkui mingist kaugest ja ammuununenud ajastust. Kivid, liiv, maantee, viimase kõrvale visatud üksik katkine rehv... nad olid tuttavad, aga ei olnud ka. Õieti kuulusid nad kusagile mujale, sinnasamasse koos päikeselõõsaga, higiga Barbara nahal ja tundega, mis tüdrukut täitis. See oli segu ärevusest, ootusest ja millestki küllastumisest, pooleldi äratundmine ja pooleldi mõte, et maastik peaks olema õige pisut teistmoodi.

Kujutluspilt kerkis tema silme ette eredalt nagu mälestus. Päev, kõrb, kuumad päikesekiired. Mõnisada meetrit pikk betoonist müür, mille otsa oli tõmmatud okastraat. Vana lagunev telliskividest torn kaugemal sellest väljaspool. Pisike majalobudik seespool nägemisulatuses. Betoonist plats, eredas päikesevalguses valusalt hele. Natuke kaugemal hunnik rehve, kõrval teine samasugune muudest autode tükkidest ja jubinatest. Veel kaugemal kuhjades igasugu prügi, suured rämpsukünkad, mis küündisid müüridest kõrgemale. Majalobudiku vastas seismas üks lagunenud minibuss. Keegi mees teksades ja punase nokamütsiga. Tema kõrval ligi seitsmeaastane poiss, kes isukalt hallitanud saiatükki sõi. Sealsamas tema ise, vaatamas neid kahte ja ümbrust, tuttavat ümbrust vanade kaaslastega.

Vaid veel natuke ja ta võinuks nendega rääkida, vaadata toda maailma läbi ehtsate silmade, hingata sisse selle tolmust ja saastatud õhku. Kas ei olnud ta oma kodus kui võõras, kas ei jäänud ta perekond talle alati kaugeks? Ta ei mäletanud, ent kuidagi teadis, et kõik oli olnud teistmoodi, äratundmatult teistmoodi. Too kujutlus tõi temani rohkem kui vanemate jutud ja ilusaid pilte täis fotoalbumid. Karm ja ohtlik, räpane ja vaene oli see maailm. Vabadus ja julgus tähendas seal rohkem kui vaid sõnakõlksu. Mandunud ja metsik... kuid kas taltsutatus ei tee tuimaks? Haige, saastunud maailm. Tema maailm?

Surev maailm. Ainult mina olen järel. Ainult siin on mul lootust. Ärevus ja pinge moondusid õuduseks, vastikuseks nägemuse vastu. Ta võis peaaegu tunda prügimägede haisu. Kaugemale, ainult kaugemale tajutavast, tagasi isa juurde, argiellu, et ta võiks noil hetkil kõrbes kogetu igaveseks unustada... Ta ei mäletanud. Ta ei tahtnud mäletada. Ainult siin on mul lootust. Et too teine maailm teda kunagi tagasi ei nõuaks.

"Valmis sain, tule nüüd!" Isa hääl tõi Barbara tähelepanu ümbruse juurde tagasi. Oli vaid kõrb, tee ja auto, mille poole tüdruk kiiruga jooksis. "Leidsid sa jalutades midagi huvitavat?" "Ei, mitte midagi erilist." "Varsti peaksime lõpuks sellest pärapõrgust välja jõudma ka. Kui me mingist linnast läbi sõidame, otsime mõne koha, kus süüa saab. Ostame jäätist ka, seda sa ju tahaksid?" "Jaa, kindlasti!" Auto sees olev jahe õhk tundus pärast kõrvetavat päikest taevalikuna. Barbara pani raadio tööle ning leidis pärast natukest otsimist mõnusa muusikaga jaama. Üksluine maastik möödus teispool akent, ilma et mõni suurem kivigi endale tähelepanu pöörama kutsunuks. Poolsuletud laugude vahelt üritas tüdruk teed jälgida ja mõtles rahulolevalt eesootavast õhtust onu pere juures.