Tartus on linnarebane

Elutseb minu ühika läheduses? Nägin teda täna öösel jälle... ta vist ikkagi ei ole juhuslik külaline.

Homsest (või no, täna pärast und) jälle Pärnusse, ilmselt kuni 16. juulini. Kui keegi sinnakanti satub ja minuga suhtlemisest huvitatud on, siis helistage, kirjutage või midagi... :-)

Taliesini meemirünnak

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Nautisin suvevaheaega. Tõenäoliselt olin Lius ja üritasin kalda äärest ogalikke püüda, et neid pärast kasvatada... aga nad surid kõik alati ära :-( Või mängisin, et ma olen näkineid. Või lugesin. Või midagi.

2. Viis asja “vaja teha” nimekirjast?

Tartust Pärnusse viimiseks mõned asjad kokku pakkida.
Roosile kusagilt oonüksikivi sünnipäevakingituseks hankida.
Tartus viibimise jooksul inimestega kokku saada ja suhelda.
Pärnus tagasi olles Hollandisse minekuks asju pakkima hakata.
Isaga ühendust võtta.

3. Lemmiksnäkid?
Mitmesugust sorti hea šokolaad. Banaanid, maasikad, kirsid, viinamarjad. Mitmesugust sorti head küpsised.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?

Reisiksin igal pool ringi. Toetaksin Mialeed finantsiliselt. Toetaksin oma vanemaid finantsiliselt. Ostaks endale Inglismaal mõisa või väikese lossi (koos raamatukoguga) ja kutsuks mõned sõbrad endaga koos sinna elama. Toetaks looduskaitsjate ja andekatele suunatud programmide tegevust. Naudiks elu (veel rohkem?).

5. Kohad, kus oled elanud?

Liu küla Kuke talu. Pärnus Suur-Jõe 21-5 ja Väike-Sepa. Tartus Raatuse ühikas.

Järgmistena saadan edasi Berilacile, Laurale, Mardile, Timole ja Tralaynile.

Suurepärane jaanipäev

Mul oli eile üle paljude aastate kõige imelisem jaanilaupäev. Detailsem rääkimine läheks pikale, aga see sisaldas Jaani, Madlit, Toomast, lõket metsas mere ääres, ilmamuutust, suitsu, tuld, vett ja pööripäeva pühitsemist (vastandina tähistamisele). Minu ema arust olen ma muidugi järjekordse kahtlase seltskonna otsa sattunud, aga... see oli nii õige. See pühitsemine. Just nõnda nagu ma üpriski pikemat aega soovinud olen. Või no, oli momente, mida ma ei soovinud, ja soovitud poolt võinuks veel rohkem olla, aga ka sellisel kujul oli see suurepärane.

Kuidas teie jaaniõhtu möödus?

Bittersweet life

Or rather, very sweet indeed... with only perhaps a faint aftertaste of times long gone by. One really cannot step into the same river twice. Or continue where one left off once upon a time.

Not that I'd want that. Change is something I've always looked forward to, always hoped for it to be a change for the better. It's just that in-between stage when you're confused and not sure which way to go, what to focus on, I guess these things are always easier in theory than they are in practice.

Lilian left for Luxembourg last night. Kunn is going to spend most of the summer in Tartu. Elise and Maarja and Oliver and everyone just graduated and will be joining us in Tartu soon. With most of them, it's been too long since too little. Half a year ago, I was troubled by being stuck in a rut, being surrounded by too many people and not knowing what's really going on inside of me. Right now... well, I'm still not sure what's going on inside me. (Except that it feels warm and tingly a lot of the time. :) ) I know I've needed time and space to be alone and rest since at least that time half a year ago. Now I have it here, at least the potential for it... right in the middle of my next extroverted phase. *sighs*

Oh well. Time for sleep.

Suhtlemisest ja muust

Sain täna kahe tuulepesalisega kokku. Istusime ühe juures kodus ja rääkisime mitmesugustel teemadel. Alguses ei saanud vedama ja pärast ei saanud pidama. Koduteel jõudis mulle kohale, et vedama sai vestlus minu jaoks siis, kui ma sellesse ise rohkem vahetult lülitusin. Sellega ühes jõudis kohale ka põhjus, miks viimasel ajal tundub nii paljude inimestega vestluse vedama saamise faas mitte kunagi saabuvat. Ma ootan inimestelt, et nad avaksid ennast või liiguks mingite sügavamate teemade juurde või midagi, ilma et ma ise omalt poolt esimesed sammud selle suunas ära astuks. Jälgin neid justkui kusagilt eemalt nendega suheldes ja siis imestan, kuidas me ikka kaugenenud oleme. Omaette küsimuseks jääb muidugi see, kui paljudega üldse saab suhelda nii nagu mina tahaks. Eriti nüüd, kus mu tahtmised on jälle üpriski kõrgeks muutunud. Teist Jaani-taolist lähiajal kohata oleks ilmselt ebatõenäoline... veel enam kedagi sellist juba eksisteerivast tutvusringkonnast (taas)leida. Aga mingil määral rohkem riskivalmidust suhtlemises võiks vist ikkagi olla. Muidu jään ma igatsema sügavust ja ehedust, mille saavutamise nimel ma ise suurt midagi ei tee.

Aga Jaan... on olemas. Kusagil seal Eestimaa avarustes. See imeline aeg ühest vanast paganlikust pühast teiseni on nüüd läbi, uus faas on alanud. Mida see endast kujutab, ma veel ei tea, aga hetkel tähendab see kindlasti mõningast eemaldumist teineteisest ja muule elule keskendumist. Raske on praegu ette kujutada, et muust elust saab tõesti ka mingisugust rahuldust leida. Eriti nüüd, kus ma hakkan aduma, KUI kõrgele maast lahti oli saadud vahepeal. Aga nii on kõige parem. Tegelikult on kõik nii nagu vaja.

Never say never

Jah. Ma olen armunud. Juuksejuurtest varbaotsteni. Ja siiski suudan süüa ja magada ja muud head ja tarvilikku teha. Ma mõtlesin, et ei taha enam pikka aega kellegi suhtes midagi sellist tunda. Pole vaja ennast ja teisi õnnetuks teha ja nii. Aga see praegune... see tundub nii ilus... nii õige... nii lootustandval viisil erinev sellest, mida ma siiani kogenud olen. Peaaegu unenäoline, ma ei oleks arvanud, et midagi sellist võib eksisteerida siin ja praegu. Ma ei tea, kas ma olen selle vääriline, aga ma tean, et kui ma seda tunnet ei usalda, jään ma seda ilmselt kahetsema. Ja kui kõik senine on olnud enneolematu ja peaaegu uskumatu, võib-olla kehtib see ka edasise kohta?

Sest kui me oleme koos, peatuvad me ees autod ja foorituled lähevad roheliseks ja kuu valgustab taevast päeval ja öösel ja kõik läheb täpselt nii nagu vaja. Ja kuigi peaaegu ükski detail eraldi seda ei kinnita, leiavad inimesed, et me näeme hämmastavalt sarnased välja.

Nii lõputult palju oleks seda, mida siin öelda tahaks... aga las ta jääda. Sellest vist piisab.

Tehtud... peaaegu kõik

Täna oli andmetöötluse eksam siis lõpuks... 39 küsimust, neist 38 valikvastustega. Oodatust kergem, kuigi jätkus ka selliseid punkte, mille vastuses ma üldse kindel pole. Aga tunne on suht positiivne. Natuke kahju, et praegu üldse seda õppimise viitsimist pole tegelikult... tegelikult ma ju tean, et kõike seda infot läheb kunagi miskitpidi tarvis. Aga mis parata, vahel lihtsalt kohe kuidagi ei teki seda õiget häälestust, ja asjaolusid arvestades olen ma ju tegelikult siiski üpris arvestatavalt õppimisega tegelenud.

Muide... ma vist tõesti tegelen sellega, et langetan oma keskmist kergete ja tõstan raskete ainetega :-P ehk siis ma sain füsioloogia A. Geneetika samuti. (Samal ajal kui religioonipsühholoogia läks metsa.) Tegelikult ma siis võin juba kõik siiani teadaolevad tulemused ära mainida:

Religioonipsühholoogia - C
Kliiniline psühholoogia II, Sissejuhatus psühhoteraapiatesse - B
Individuaalsete erinevuste psühholoogia, Suhtlemispsühholoogia, Motivatsioonipsühholoogia, Geneetika I, Üldine ja närvisüsteemi füsioloogia - A

Et polegi vist kõige hullem. Kuigi minu ideaaltulemused need just ei ole. Samas see on minu enda probleem, kui ma psühhoteraapiate eksamisse läksin nii, et 2 eelnevat ööd olin kokku 6-7 tundi magada saanud ja materjalist hästi põgusalt umbes pool läbi vaadanud. Ja ülejäänud kaks mitteideaalselt läinud eksamit... nojah, mis ma öelda oskan, nendeks ma valmistusin siiski rohkem, lihtsalt valmistus ja küsimused ei olnud täielikult vastavuses. Minu ego päästa sooviv pool ütleb, et lihtsalt õnnetu juhus. Kliiniline 2 oleks muidugi eeldanud ka eelnevalt kliinilise 1 läbimist ja väidetavalt olla B selles aines üldse päris hea tulemus... nojah. Suurt vahet vist pole enam. Kuna hetkel on keskmine hinne enam-vähem sama, mis eelmisel poolaastal, siis tuleb loota, et veel tegemata/teadmata tulemustega ained lähevad hästi.

Tegelikult ma olen täitsa rahul selle kõigega hetkel :-)