Never say never

Jah. Ma olen armunud. Juuksejuurtest varbaotsteni. Ja siiski suudan süüa ja magada ja muud head ja tarvilikku teha. Ma mõtlesin, et ei taha enam pikka aega kellegi suhtes midagi sellist tunda. Pole vaja ennast ja teisi õnnetuks teha ja nii. Aga see praegune... see tundub nii ilus... nii õige... nii lootustandval viisil erinev sellest, mida ma siiani kogenud olen. Peaaegu unenäoline, ma ei oleks arvanud, et midagi sellist võib eksisteerida siin ja praegu. Ma ei tea, kas ma olen selle vääriline, aga ma tean, et kui ma seda tunnet ei usalda, jään ma seda ilmselt kahetsema. Ja kui kõik senine on olnud enneolematu ja peaaegu uskumatu, võib-olla kehtib see ka edasise kohta?

Sest kui me oleme koos, peatuvad me ees autod ja foorituled lähevad roheliseks ja kuu valgustab taevast päeval ja öösel ja kõik läheb täpselt nii nagu vaja. Ja kuigi peaaegu ükski detail eraldi seda ei kinnita, leiavad inimesed, et me näeme hämmastavalt sarnased välja.

Nii lõputult palju oleks seda, mida siin öelda tahaks... aga las ta jääda. Sellest vist piisab.