Head mälestused

Umbes aasta tagasi istusin ma öisele bussile Madridist Malagasse, et sealt edasi minna Nerjasse külla ühele mu senise elu tähtsaimatest ja kallimatest inimestest. Varahommikul jõudis buss kohale, väljas oli esialgu veel pime ja sadas. Mõtlesin esimese poole päevast omaette linnas ringi jalutada ja siis edasi sõita. Bussijaamas kaarti ei olnud, nii et hakkasin lihtsalt liikuma. Lõpuks küsisin siis kelleltki, kus suunas kesklinn jääda võiks - tuli välja muidugi, et täpselt vastassuunas. Päike hakkas vaikselt tõusma juba, vahepeal käisid lühikesed vihmahood üle. Jalutasin mere vaateulatuses kesklinna suunas. Pildistasin vett ja vana purjelaeva, mis kai juures eksponaadina seisis. Sealt edasi katedraali ja muude ehitiste juurde. Põhiliselt aga niisama mööda tänavaid liikumine, kõige ümbritseva endasse haaramine.

Sellest pärastlõunast on eredalt meeles see absoluutse vabaduse tunne, mis mind valdas. Ma olen seal üksinda täiesti tundmatus kohas, kaartigi pole kaasas, ja ma lihtsalt lähen ja kõnnin kuhu iganes tahan, vaatan mida iganes tahan. Olen täiesti vaba kogema seda uut kohta minu enda viisil. Mäletan, et istusin mingi hetk ühte kohvikusse maha hommikust sööma. Taustaks mängis telekas mingi hispaaniakeelse muusika kanal. Sealt jäi mulle pähe kõlama Nelly Furtado "Manos Al Aire", mis sisult mitte kuidagi sellise iseseisvuse ja vabaduse emotsiooniga seotud pole... aga minu jaoks tuletab see meelde toda hommikupoolikut ja noid tundeid-mõtteid: maailm on mulle valla, ma olen vaba, ma saan kõigega hakkama.

Ilmselt mu Hispaanias-oleku ilusamaid hetki. :)

Muidugi nädalavahetus, mis sealt edasi läks, oli veel edasi üha tõusvas joones vägev. Aga sellest võib-olla mõni teine kord. Hetkel tahtsin just seda ühte emotsiooni edasi anda.

melaniin

sinu silmade värv on nagu
tee mis on nii kaua
seisnud et seda juues jõuab
magama siis kui väljas juba
valgeks läheb

mu enda omad päris sellesse
kanguseklassi ei kuulu pigem
midagi värskelt vaaritatut
äkki paar minutit tõmmanud
ilmselt teist liiki puru ka

aga ikkagi sarnasemad kui
nendel suvetaeva ja merelaine
inimestel kes 58-ndal
laiuskraadil teevad meile
numbrites igati ära

nad vohavad nagu viburloomad
sogases lahesopis ja see on
tegelikult isegi hea sest nii
saame ka meie oma
dominantsete geenidega
vahelduseks erilised olla

Kindel maa

Elu on kuidagi jõudnud mingisuguse stabiilsuse juurde. Elava ja vaheldusrikka, kuid rohkete kindlate pidepunktidega. Rahuldustpakkuv igapäevasus.

Sügisene

Vaatan, kuidas kaselehed pudenevad, tuul kannab neid natuke aega ja siis nad laskuvad maha. Taevas on pilved. Sees on vaikne, maavärvi seinad ja puidust uks ja aknalaud ja mööbel ja rahu. Ulrich Schnaussi muusika kannab mind nagu tuul lehti, kui ma silmad kinni panen, siis olen ära. Aga kui ma jälle ümberringi vaatan, siis see ongi juba täiuslik, sest need helid ja see pilt sobivad täiuslikult kokku. Sügis ja heaolu peatumises, endaga hetkes viibimises. Ilus on. Justkui maailm olekski selline, ilus ja rahulik ja täis mingit salajast võlu. Puude ja pilvkatte tagant jõuavad päikesekiired hetkeks mu näoni. Naeratan.

Aitäh. :)

Raamatukoi

Keegi kunagi kuskil väitis, et ilukirjanduse puhul on 60 lk/h keskmine lugemiskiirus. Tänase pärastlõuna keskmine oli umbes 100 lk/h, nii et kui kõik need kommentaarid teemal ma loen kiiremini kui isik X peaksid tõele vastama, siis vähemalt see äkki ei tähenda, et Tartu Ülikooli tudengitel on tekkinud massiline lugemispuue vms.

Täna kohtusin ma Temaga. Päriselt. Lõpuks.

Tallinnas

Täna ööseks siis. Homme Hiiumaale, sealt edasi... näis. Miski jälle liigub. See on hea. Ilmselgelt on praegu liikumist vaja.

Täna siis selline meeleolu.

Tegu on juunikuu 23. postitusega, mis tähendab, et senise blogipidamise aja jooksul on juuni 2010 kõige kõrgema kirjutamissagedusega kuu.

Muidu jätkub seis läänerindel muutusteta. Kusagil mineviku ja tuleviku unistuste vahepeal.

Hannese blogist - vastupandamatu test

Tulemus ka. :-P

You are The Magician

Skill, wisdom, adaptation. Craft, cunning, depending on dignity.

Eleoquent and charismatic both verbally and in writing,
you are clever, witty, inventive and persuasive.

The Magician is the male power of creation, creation by willpower and desire. In that ancient sense, it is the ability to make things so just by speaking them aloud. Reflecting this is the fact that the Magician is represented by Mercury. He represents the gift of tongues, a smooth talker, a salesman. Also clever with the slight of hand and a medicine man - either a real doctor or someone trying to sell you snake oil.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

Öömõtteid

Täna ma siis vahelduseks tegin midagi produktiivset ka ja vastasin paarile kirjale lahendus.net-is. Muidu on ikka selline maeiteamis, sihitus, segadus. Hetkel vähemalt mõnes osas lootusrikkam... eks igal öötaeval ole oma tähed. Täiskuu praegu ka taevas pilku püüdmas. Käisin paar tundi tagasi emaga jalutamas ja nägime seda, lisaks ühe kassi väljasirutatud laipa mingi maja ees trepil. Ei teagi, kas kurjakuulutav või lihtsalt märguanne, et maailm on märksa müstilisem kui vahel tundub. On mingid lood. Võib-olla mitte need suured kangelaseeposed, milles salajasi igatseme ilmselt kõik peaosa mängida... aga see ei tähenda, et meie väikesed, individuaalsed elujutustused tähtsusetud oleks. Me võime luua omaenda erilise reaalsuse, sõlmida ja harutada oma narratiivilõnga. Mis siis, et see suures kangas põhitooni ei anna. Väikest ääremustrit, detaile on ka vaja. Vahel muudavad just näiliselt tagasihoidlikud elemendid kogu rõivatüki eriliseks.

Head jaanipäeva!

Ootused, plaanid ja muu taoline võivad suvepuhkusele minna. See ongi vist see kõige suurem häda hetkel: pidev küsimus sellest, kas minu poolt hetkel tehtav/öeldav/tuntav vastab mingile ideaalpildile, mis mul Eestisse naasmisest vahepeal tekkinud oli. Lõppude lõpuks, mida on halba selles, kui hetkel tahangi lihtsalt olla ja nautida ning pean inimesi ideedest tähtsamaks? Eriti kui hetkel see igati võimalik on.

Ühesõnaga kaks meeleolu:

Tartu

Eesti

No ja mis siis, et kõik ei ole nii, nagu aasta tagasi oodatud sai? Mis siis, et ma ei ole täiuslik ega isegi mitte sellele lähedal. Igikestvat mälestusmärki enda eksistentsist ei jäta meist keegi maha... isegi ajaloo suurimad nimed ununevad kord. Täna, praegu, neid sõnu kirjutades piisab mulle sellest, et mõnede mu silmes eriliste inimeste jaoks olen piisavalt hea, et nad minuga suhelda tahaksid. Mis siis, et lõpuks oleme kosmilise tolmu kübemed universumi mänguväljakul. Ilu, armastus, naer ja muusika annavad võimaluse olla õnnelik isegi siis, kui suurem pilt ja tähendus selgusetuks jääb.

Aitäh maailmale, et mul on elusolendite seas haruldane võimalus vähemalt hetketi midagi õnnelaadset tunda.

Entroopia

Jälle. Jätkuvalt. Sai just kuus tundi arvuti taga istutud, ilma et isegi seda ühte asja ära teinuks, mille osas tänaseks kindel plaan oli. Tühjus jätkub. Võib-olla ma ootangi liiga kiiresti liiga palju. Ma ei tea. Ükskõik on. Või tegelikult muidugi ei ole. Millegi osas mitte. Lihtsalt see miski ei kuulu siia ja praegusse. Siin ja praegust on ükskõik. Plaanidest ka. Ei jaksa, ei oska, ei viitsi. Kuhu ma ikka lähen. ...nojah, kusagile, kus on inimesi, kes mind innustavad. Ainult et palju ma omalt poolt neile innustavalt mõjuda suudan... igasugu suurtest ideedest ja taolisest on hetkel ükskõik. Tahan lihtsalt olla ja suhelda inimestega, kellega mul hea on. Lihtsalt seda.

Tegelikult ma tahan, et 19. juuni õhtu kestaks ikka veel. Jah. Suured ja elulised küsimused lähevad minust mööda, mis siis, et praegu just "see õige aeg" nende lahendamiseks justkui olema peaks. Ma tahan lihtsalt tantsida nõrkemiseni ja seda läbinisti nautida. Vahelduseks niimoodi, et keegi teine peale minu ka veel samas ruumis on.

Kogukondade kokkutulek

http://www.kogukonnad.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=125:pressiteade1&catid=1:latest-news&Itemid=90

Õnnelikud päevad. Rahutud, aga õnnelikud. Sain natuke oma igatsetud Eesti kevadet. Tulevik on jälle lahti, elu on helge ja kusagil seal Maarjamaa eri nurkades on need inimesed, tänu kellele see nädalavahetus võimalikuks sai. Kindlat ei ole midagi ja uut suunda pole ikka leidnud, aga hetkel tundub see nõnda isegi okei. Hetkel piisab mulle teadmisest, kui palju on veel Eestis ilusat, mida avastada. Teadmisest, et mingid teed on jälle lahti ja et ma olen teretulnud.

Aitäh!

Kevad on läbi

Punkt. Selge nagu Ülemiste järve pind, mida täna läbi raudvõre eemalt nägin. Ühteaegu vabastav ja kurb. Loobuda on alati raske, isegi kui tead, et see on hetkel parim valik võimalikest. Siiski, mõõduka taganttõukega ja usaldusväärse pinnasega jalge all on see natuke kergem.

Puurikotkad ja kotkapojad ja varblased katusel ja peos.

Ees on suvi. Ees on õhkutõusmine paratamatult iseenda jõududega. Kuigi tegelikult on see vist pigem kuidagimoodi väga pikaks venimine, sest jalad võiksid jääda maha, lihtsalt pea tõusta pilvedesse ja silmad veel kõrgemale, et näha tähti. Ma ei tea, mida tahta, mille poole püüelda. Vähemalt on hetkel sellise mitteteadmise jaoks hea aeg.

Üks neid nädalaid, kus taas kord tuleb meelde, kuidas elu on üks narratiiv. Sissejuhatus, pingearendus, sündmuste jada, kulminatsioon, pööre, lahendus. Suuremas ja väiksemas mastaabis. Vahel on hetki, kus tajub selgelt, et järgmine valik määrab edasise loo kulgemise - et võimalikud tulevased reaalsused hargnevad sel hetkel... ainult muidugi juttu võib juba olla sisse kirjutatud selle loogiline jätk. Nagu ütlevad õnne, kahetsust jms uurivad psühholoogid: parem öelda võimalustele jah, sest tegemise vead painavad üldiselt vähem kui tegematajätmise vead.

Värve igatahes jätkub. Tallinn on näiteks roheline. Pärast Hispaaniat ei tundu ausalt öeldes enam tõsiseltvõetava linnana koht, kus poole tee selle ühest otsast keskossa annab kõndida läbi metsa. Kahtlustan, et Eesti pealinnas on rohkem puid kui mõnede Lääne-Euroopa riikide keskmises metsas. Samas ega ma ei kurda. :) Mul võib olla ühte koma teist, mille suhtes ma hetkel just ideaalset rahuolu ei tunne, kuid kohalik floora ei kuulu sellesse nimekirja.

Tänuavaldused ja päike läbi pilvede

Ma sain just teada, et too kurikuulus administratiivne jama Salamanca ülikooliga on ära klaaritud, nii et nüüd ma võin päriselt rahulikult hingata ja öelda, et jah, ma olen tagasi. Esimene tänu: universumile, headele ideedele ja inimes(t)ele, kes Hispaania poolt paar sugugi mitte suurt, kuid sedavõrd vajalikku sammu astus(id).

Eile Tartusse jõudes oli südantsoojendav näha Taliesinit, Kunni ja Indrekut mul kohe bussijaamas vastas olemas ja tervitamas. Nii hea on teada, et olen ikkagi oodatud, et lähen inimestele korda ka pärast üheksakuist lahusolekut. Teine tänu: sõpradele, kes ellu rõõmu toovad.

Öeldakse, et hommik on targem kui õhtu. Vahel piisab ka ööst, kui selle käigus lisandub kõrvaltvaataja perspektiiv ja mõned uued/ammuunustatud vanad äratundmised. Kolmas tänu: Margus, kes oma uneaja arvelt tõi mind ühelt poolt rohkem maa peale ja teiselt poolt vabastas mu tiivad.

Võib-olla ma siiski suudan taevasse lennata. :)

Jälle nädalaks rändama

Hulk teadmatust, paar hirmu ja mitte mingisuguseid ootusi. Nagu oleks kõik mu vikerkaarelised unistused lihtsalt haihtunud... kaardimajake, mis liiga tugevalt üheleainsale punktile toetus. Illusoorne mull, milles lasta ennast ookeani kanda, vaimustuses ja muretult kuni ta puudutamisel katki läheb ja avastad, et pole enam, mida hingata. Kallas, põhi ja veepind jäävad kõik vaateulatusest välja, aga mingi suuna pead ometi valima. Kõige üllam oleks muidugi lahti teha tiivad ja sellest veest taevasse lennata. Oleks see vaid tegelikkuses samavõrd kerge kui teoorias.

Igatahes neljapäev-reede Tartus, laupäev-pühapäev Arbaveres, esmaspäev-kolmapäev Tallinnas. Plaanid on paigas osaliselt, aga mitte täielikult, nii et kui keegi nimetatud asukohtades nimetatud päevadel minuga kokku saada tahaks, siis olete teretulnud ühendust võtma.

Tinditoonis mõtteid

Theatre of Tragedy - Der Tanz Der Schatten

Ameerika mäed jätkuvad. Ühelt poolt nii palju potentsiaali, teiselt poolt ei saa milleski kindel olla. Pärnus tundub kogu see muu elu ja inimeste maailm unenäo moodi. Ootused on kõrged ja seda kõvem tuleb ilmselt kukkumine, kui reaalsusega jälle kokku puutuda. Mõnes osas juba tuleb, kuigi kaudselt.

Dagö - Välismaa ...kodumaalt, tuleme siis muusikaski Eestisse.

Csikszentmihalyi soovitab teha midagi loovat, kui sisemist entroopiat liialt saab. Kuna niikuinii ei ole mul midagi uut ega mõttekat öelda, siis panen lõpetuseks tänase soperdise.

*

tumesinine tunne tuli jälle
tagasi ja võõpas mind üksiku
järve värviliseks

kuskil on meri mis peegeldab
päikest selle lainetes mängivad
lapsed ja turistid

siin tõmbub taevas pilve vastu
lähenevat ööd

Sentimentaalsuse nimel

isegi mu päeva
zen-hetkes kajab too
bollywoodi hitt mille
muusikaline toiteväärtus
ulatub umbes suhkurdatud
närimiskummi tasemele
aga
minu soolestikus amokklendu
sooritavale liblikate parvele see
sobib nii et käivitan
youtube'i panen silmad
kinni ja
kujutlen et maitseb
nagu avokaado

Nii ilmselge

Ka tagasijõudmise ja uute-vanade muljete keskel, kui tosinkond plaani lähitulevikuks otsustamist ja toimetusi tegemist vajab, on vaja seda ühte hästi natukest, et jälle kõik huvi enda peale haarata. Nagu maailmas muud ei eksisteerikski. Isegi kui niikuinii pooleldi fantaasia. Tore on hetkel ka niimoodi. Ikkagi on tunne, et Eestis on hea. :)