Head mälestused

Umbes aasta tagasi istusin ma öisele bussile Madridist Malagasse, et sealt edasi minna Nerjasse külla ühele mu senise elu tähtsaimatest ja kallimatest inimestest. Varahommikul jõudis buss kohale, väljas oli esialgu veel pime ja sadas. Mõtlesin esimese poole päevast omaette linnas ringi jalutada ja siis edasi sõita. Bussijaamas kaarti ei olnud, nii et hakkasin lihtsalt liikuma. Lõpuks küsisin siis kelleltki, kus suunas kesklinn jääda võiks - tuli välja muidugi, et täpselt vastassuunas. Päike hakkas vaikselt tõusma juba, vahepeal käisid lühikesed vihmahood üle. Jalutasin mere vaateulatuses kesklinna suunas. Pildistasin vett ja vana purjelaeva, mis kai juures eksponaadina seisis. Sealt edasi katedraali ja muude ehitiste juurde. Põhiliselt aga niisama mööda tänavaid liikumine, kõige ümbritseva endasse haaramine.

Sellest pärastlõunast on eredalt meeles see absoluutse vabaduse tunne, mis mind valdas. Ma olen seal üksinda täiesti tundmatus kohas, kaartigi pole kaasas, ja ma lihtsalt lähen ja kõnnin kuhu iganes tahan, vaatan mida iganes tahan. Olen täiesti vaba kogema seda uut kohta minu enda viisil. Mäletan, et istusin mingi hetk ühte kohvikusse maha hommikust sööma. Taustaks mängis telekas mingi hispaaniakeelse muusika kanal. Sealt jäi mulle pähe kõlama Nelly Furtado "Manos Al Aire", mis sisult mitte kuidagi sellise iseseisvuse ja vabaduse emotsiooniga seotud pole... aga minu jaoks tuletab see meelde toda hommikupoolikut ja noid tundeid-mõtteid: maailm on mulle valla, ma olen vaba, ma saan kõigega hakkama.

Ilmselt mu Hispaanias-oleku ilusamaid hetki. :)

Muidugi nädalavahetus, mis sealt edasi läks, oli veel edasi üha tõusvas joones vägev. Aga sellest võib-olla mõni teine kord. Hetkel tahtsin just seda ühte emotsiooni edasi anda.