Kevad on läbi

Punkt. Selge nagu Ülemiste järve pind, mida täna läbi raudvõre eemalt nägin. Ühteaegu vabastav ja kurb. Loobuda on alati raske, isegi kui tead, et see on hetkel parim valik võimalikest. Siiski, mõõduka taganttõukega ja usaldusväärse pinnasega jalge all on see natuke kergem.

Puurikotkad ja kotkapojad ja varblased katusel ja peos.

Ees on suvi. Ees on õhkutõusmine paratamatult iseenda jõududega. Kuigi tegelikult on see vist pigem kuidagimoodi väga pikaks venimine, sest jalad võiksid jääda maha, lihtsalt pea tõusta pilvedesse ja silmad veel kõrgemale, et näha tähti. Ma ei tea, mida tahta, mille poole püüelda. Vähemalt on hetkel sellise mitteteadmise jaoks hea aeg.

Üks neid nädalaid, kus taas kord tuleb meelde, kuidas elu on üks narratiiv. Sissejuhatus, pingearendus, sündmuste jada, kulminatsioon, pööre, lahendus. Suuremas ja väiksemas mastaabis. Vahel on hetki, kus tajub selgelt, et järgmine valik määrab edasise loo kulgemise - et võimalikud tulevased reaalsused hargnevad sel hetkel... ainult muidugi juttu võib juba olla sisse kirjutatud selle loogiline jätk. Nagu ütlevad õnne, kahetsust jms uurivad psühholoogid: parem öelda võimalustele jah, sest tegemise vead painavad üldiselt vähem kui tegematajätmise vead.

Värve igatahes jätkub. Tallinn on näiteks roheline. Pärast Hispaaniat ei tundu ausalt öeldes enam tõsiseltvõetava linnana koht, kus poole tee selle ühest otsast keskossa annab kõndida läbi metsa. Kahtlustan, et Eesti pealinnas on rohkem puid kui mõnede Lääne-Euroopa riikide keskmises metsas. Samas ega ma ei kurda. :) Mul võib olla ühte koma teist, mille suhtes ma hetkel just ideaalset rahuolu ei tunne, kuid kohalik floora ei kuulu sellesse nimekirja.