Head jaanipäeva!

Ootused, plaanid ja muu taoline võivad suvepuhkusele minna. See ongi vist see kõige suurem häda hetkel: pidev küsimus sellest, kas minu poolt hetkel tehtav/öeldav/tuntav vastab mingile ideaalpildile, mis mul Eestisse naasmisest vahepeal tekkinud oli. Lõppude lõpuks, mida on halba selles, kui hetkel tahangi lihtsalt olla ja nautida ning pean inimesi ideedest tähtsamaks? Eriti kui hetkel see igati võimalik on.

Ühesõnaga kaks meeleolu:

Tartu

Eesti

No ja mis siis, et kõik ei ole nii, nagu aasta tagasi oodatud sai? Mis siis, et ma ei ole täiuslik ega isegi mitte sellele lähedal. Igikestvat mälestusmärki enda eksistentsist ei jäta meist keegi maha... isegi ajaloo suurimad nimed ununevad kord. Täna, praegu, neid sõnu kirjutades piisab mulle sellest, et mõnede mu silmes eriliste inimeste jaoks olen piisavalt hea, et nad minuga suhelda tahaksid. Mis siis, et lõpuks oleme kosmilise tolmu kübemed universumi mänguväljakul. Ilu, armastus, naer ja muusika annavad võimaluse olla õnnelik isegi siis, kui suurem pilt ja tähendus selgusetuks jääb.

Aitäh maailmale, et mul on elusolendite seas haruldane võimalus vähemalt hetketi midagi õnnelaadset tunda.