Entroopia

Jälle. Jätkuvalt. Sai just kuus tundi arvuti taga istutud, ilma et isegi seda ühte asja ära teinuks, mille osas tänaseks kindel plaan oli. Tühjus jätkub. Võib-olla ma ootangi liiga kiiresti liiga palju. Ma ei tea. Ükskõik on. Või tegelikult muidugi ei ole. Millegi osas mitte. Lihtsalt see miski ei kuulu siia ja praegusse. Siin ja praegust on ükskõik. Plaanidest ka. Ei jaksa, ei oska, ei viitsi. Kuhu ma ikka lähen. ...nojah, kusagile, kus on inimesi, kes mind innustavad. Ainult et palju ma omalt poolt neile innustavalt mõjuda suudan... igasugu suurtest ideedest ja taolisest on hetkel ükskõik. Tahan lihtsalt olla ja suhelda inimestega, kellega mul hea on. Lihtsalt seda.

Tegelikult ma tahan, et 19. juuni õhtu kestaks ikka veel. Jah. Suured ja elulised küsimused lähevad minust mööda, mis siis, et praegu just "see õige aeg" nende lahendamiseks justkui olema peaks. Ma tahan lihtsalt tantsida nõrkemiseni ja seda läbinisti nautida. Vahelduseks niimoodi, et keegi teine peale minu ka veel samas ruumis on.