Telefonijutt

"Halloo! Maiu räägib."
"Tere! Laura siinpool."
"Oi, tsau! Pole sinust nii ammu kuulnud. Kuidas läheb?"
"Päris kenasti. Kuidas endal?"
"Nagu ikka. Tead küll: kool, kogudus ja muu selline. Eriti palju aega niisama olemiseks ei jää. Kuhu sa vahepeal kadusid muidu? Me üritasime Anne ja Liinaga sind ikka päris pikka aega kätte saada."
"Tead, oli vaja mõnede asjade üle omaette järele mõelda. Ennast ja maailma paremini tundma õppida."
"Mis asjade üle mõelda ja mismoodi tundma õppida siis?"
"See pole vist päris telefonijutt. Tegelikult ma natuke sellepärast helistasingi, et... ega sul lähiajal ei leidu mingit aega kokku saamiseks?"
"Pean vaatama, üks hetk... Ma kardan, et niisama kohtumiseks vist mitte. Aga me teeme neid noortekaid ikka neljapäeviti kogudusega, äkki tuled sinna? Kõigil oleks kindlasti hea meel sind näha. Pärastpoole saaks ehk natuke omaette rääkida ka."
"See ei oleks päris see..."
"Aga tule ikka, palun! Mitte keegi koguduse rahvast pole isegi kuulnud sinu käekäigust midagi."
"Ja ma ei taha kogu koguduse rahva ees oma käekäigust hetkel rääkida ka, kui sa mind mõistad."
"Mis sul siis sellist rääkida on, mida teiste juuresolekul ei sobi?"
"Tead, vahet pole. Unusta ära, et ma helistasin. Tsau."
"Oota, ära veel lõpet..."

***

"Halloo, tsau Anne! Ega Laura sulle vahepeal helistanud pole?"
"Ei ole. Miks sa küsid?"
"Ta helistas mulle just mõni minut tagasi ja tahtis kokku saada. Rääkis, et on mingite asjade üle järele mõtlemisega tegelenud. Tahtis minuga sellest rääkida. Mul aega pole, tead küll, aga kutsusin ta noortekale. See talle ei sobinud. Põhimõtteliselt ta lõpetas kõne ära, kui ma selle välja pakkusin. Väga imelik. Oskad sa sellest midagi arvata?"
"Kuule, ma ei teagi. Minu jaoks on hetkel uudis juba seegi, et tal hing sees ja nii. Aga sul on õigus: midagi on siin kummalist küll. Ma tõesti ei saa aru, miks ta juba kaks kuud lihtsalt konkreetselt väldib meid. Okei, nüüd võttis sinuga ühendust..."
"Ja see jutt viis mind veel rohkem segadusse. Ta on maailma avastanud? Ta ei taha sellest koguduse rahvaga rääkida? Tead, mulle tundub üha rohkem, et ta on omadega kuidagi valele teele sattunud."
"Kõlab küll sedamoodi. Ta on alati koguduse inimestega nii hästi läbi saanud! Alati armastanud igasugustel üritustel käia ja meiega koos olla. Sinu jutust jääb mulje, nagu räägiksid hoopis mingist teisest Laurast."
"Ma ei oska enam midagi arvata. Tead, ma pean nüüd lõpetama tegelikult, aga anna mulle teada, kui kuuled temast midagi. Ja... las see jutt jääb praegu meie kahe vahele."
"Muidugi. Head päeva jätku sulle!"
"Tsau!"

***

"Halloo, kas Eve?"
"Halloo! Mina siinpool jah. Kuidas läheb, Anne?"
"Kuule, huvitavalt läheb. Ega sa Laurast midagi kuulnud pole?"
"Ei, mis temaga siis?"
"Ta olla Maiule helistanud ja mingit imelikku juttu rääkinud. Et ta ei taha enam kogudusega tegemist teha. Ja siis et ta on meid sellepärast vältinud, et tegeles... "maailma avastamisega"? Mis kõlab veel eriti kahtlaselt."
"Nojah siis..."
"Annad äkki teada, kui midagi kuuled tema kohta?"
"Kindlasti."
"Ära seda juttu väga levitama hakka ka, ma ei tohiks õieti isegi sinuga sellest rääkida. Lihtsalt mõtlesin, et äkki oled kusagilt midagi minust rohkemat kuulnud."
"Kahjuks mitte. Keegi vist ei tea Laurast suurt midagi hetkel."
"Njah... Kuidas sul endal läheb muidu?"
"Täitsa kenasti, tänan küsimast. Ma tegelt liigun poodi nüüd."
"Okei, head poeskäiku sulle!"
"Ja sulle head päeva!"

***

"Tsau Linda! Tead, mis ma just kuulsin?"
"Tsau Eve! Mida siis?"
"Laura on sellepärast ära kadunud, et ta on halvale teele läinud."
"Ongi nii?"
"Tegelikult see ei üllata mind eriti. Juba suht mitu kuud käitus ta kuidagi... teistmoodi. Küsis isegi minu käest vahepeal kummalisi küsimusi Piibli ja Kristuse kohta. Et kust me teame, et kõik ikka oli nii, nagu seal kirjas. Nagu tema usk oleks vankuma löönud. Aga mõtetele, teadagi, järgnevad teod."
"Mida ta siis teinud on?"
"Tead küll... khm... tead küll. Halvale teele läinud."
"Okei... Aga mis siis nüüd saab?"
"Ma ei tea. Kas me saame üldse midagi teha? Minu kõnedele ta näiteks jätkuvalt ei vasta. Esialgu tuleb ilmselt lihtsalt oodata, kuni rohkem selgub. Sina pole vist asjaga eriti kursis?"
"Ei, üldse mitte."
"Nüüd sa igatahes tead sama palju kui mina... kui sa peaksid midagi kuulma, annad teada?"
"Ikka... Ja sina mulle?"
"Muidugi."
"Ok, tsau!"
"Tsau!"

***

"Hei Krissu, Linda siinpool."
"Hei! Kuidas läheb?"
"Tead, ma kuulsin just midagi täiesti põrutavat."
"Mida?"
"Laurat mäletad?"
"Jah, ikka. Pole ammu näinud teda."
"Temaga on halvasti."
"Mis juhtus siis?"
"Ta on... teelt eksinud. Ta ei usu enam. Ei pea õige elu reegleid pühaks. Ja käitub ka vastavalt."
"Sa mõtled nagu... peod, alkohol, seks?"
"Põhimõtteliselt jah vist."
"Issand jumal. Ma suhtlesin temaga viimati paar kuud tagasi ja siis tundus ta küll täiesti kena jumalakartlik inimene olevat. Mis vahepeal juhtunud on?"
"Ma ei tea. Pole ise teda näinud vist sama kaua kui sinagi. Aga nii palju, kui ma rääkida oskasin, kuulsin usaldusväärsest allikast."
"Täitsa jube lugu ikka küll. Niigi on vähe noori, kes õigele teele jõuavad, peavad need õiged veel omakorda eksima hakkama... Kas keegi on temaga, nagu, sellest vestelnud või nii? Üldse üritanud teda kuidagi aidata?"
"Pole aimugi. Ma ütlen, mul on täpselt nõnda palju infot, kui sulle praegu edastasin. Maiu ja Liina ja need käisid temaga rohkem läbi. Nemad vahest proovisid ka. Mul endal pole tema telefoninumbritki."
"Okei. Tegelt ema hüüab mind praegu, pean minema. Tsau!"
"Tsau!"

***

"Halloo, tere Maiu!"
"Tere Siret! Milline üllatus! Kuidas sul läheb?"
"Minul läheb hästi. Aga räägi mulle sellist asja... Palju sa Laura käekäigust tead?"
"Hetkel mitte just väga palju. Mis siis?"
"Kõige uskumatumad jutud levivad tema kohta. Et ta liitus satanistidega ja peab nendega musta missat ja meeletuid prallesid. Et tal on heroiinisõltuvus. Et ta läheb iga öö uue mehega voodisse - ja vahepeal teiste tüdrukutega ka. Mingid sellised lood. Ma ei kujuta ette, kui palju nendes tegelikult ka tõtt on. Aga samas kusagilt nad ju tulevad. Igal juhul tegid taolised kuuldused mind väga murelikuks."
"Mind ka, nüüd kui sa seda mulle räägid. Ainuke, mis ma Laurast tean, on see, et ta helistas mulle paar päeva tagasi ja tahtis millestki rääkida. Mul ei olnud aega temaga kokku saamiseks ja siis see jäigi katki. Kuidagi imelikult käitus ta küll. Mõtlesin, et midagi on viltu, aga rohkemat ma ei tea."
"Ühesõnaga keegi ei tea midagi, aga jutud levivad. Kuule, võta temaga ühendust ja küsi otse, mis värk on."
"Ma olen üritanud, aga ta ei vasta minu kõnedele. Käisin paar korda ta kodu juures ka, aga keegi ei tulnud ust avama. Mul lihtsalt ei õnnestu temaga enam ühendust võtta ja see kõik paneb täiesti kohutavalt muretsema."
"Võin ette kujutada... Aga proovi ikka edasi, äkki kuidagi ulatud temani siiski. Mis sõbrad me oleme, kui inimesel niimoodi ära kaduda laseme?"
"Sul on õigus. Eks ma ürita siis jätkuvalt."
"Tee seda. Neljapäeval näeme!"
"Neljapäevani siis!"

***

"Tere, Maiu!"
"Laura! Milline kergendus su häält kuulda!"
"Sa siis ootasid, et ma helistaksin?"
"Muidugi! Mida sa siis arvasid? Ma olen murest hulluks minemas su pärast. Kaod esiteks kusagile ära, siis helistad korraks, et jälle ära kaduda. Jutud levivad - ja veel millised! Keegi ei oska midagi kindlat öelda, aga ilmselgelt on midagi mäda. Sina oled ainuke inimene, kes mingit selgust tuua võiks, aga sind on raskem kätte saada kui USA presidenti. Palun räägi nüüd, millega täpsemalt sa vahepeal tegelenud oled."
"Mis jutud minu kohta levivad?"
"Et sa oled omadega väga rappa jõudnud. Uimastid, alkohol, satanism, metsikud orgiad..."
"Mida? Kustkohast nad seda võtavad?"
"See siis ei ole tõsi?"
"Muidugi mitte! Kuidas sa üldse niimoodi mõelda võisid?"
"Sa ju ei räägi mulle, mis toimub. Mis mul üle jääb kui kõlakatele toetuda... Äkki sa nüüd muudad seda?"
"Tahad teada, mida ma vahepeal teinud olen?"
"Jah."
"Kui aus olla, siis ei midagi nii põnevat kui sinu kirjeldatu. Sõitsin perega paar nädalat mööda Euroopat ringi. Lugesin väga palju. Istusin enamiku vabast ajast arvuti taga ja surfasin netis. Käisin metsas. Mõtlesin elu üle järele. Tutvusin mõnede uute inimestega. Sedasorti asju olen teinud. Ei midagi hirmsat ega hämmastavat."
"Aga sa ei ole nende kahe kuu jooksul kordagi koguduse rahvaga ühendust võtnud."
"Ei, seda ma tõesti pole teinud."
"Miks siis ometi?"
"Ma... tead... ma ei tule enam kogudusse tagasi. Minu maailmavaade ei lähe teie omaga kokku määral, mis lubaks mul seda teha."
"Äh?"
"Ma ei usu sama, mida teie. Ilmselt pole ma seda juba mõnda aega teinud, kuid mul läks vaja mõningast eraldatust, et sellest selgemini aru saada. Kas sulle pole kunagi tundunud, et kristlik jumalakäsitlus on liiga piiratud, liiga antropomorfistlik, et vastata tõele? Kuidas saab Universumi looja ja korraldaja olla vihane, kiivas, kättemaksuhimuline... tegelikult isegi armastav ja andestav? Kuidas saab tema loomingus eksisteerida midagi, millega ta poleks rahul - veel enam, mida ta aktiivselt hukka mõistab? Milline heatahtlik kõiketeadev Jumal määraks inimesed juba ette igavesi põrgupiinu taluma, päästes sellest saatusest vaid mõned erilised väljavalitud? Nii palju küsimusi, millele lihtsalt ei leidu adekvaatseid vastuseid... Oled sa ikka seal jätkuvalt?"
"Tead, ma ei oska sinu jutu peale midagi vastu öelda. Aga palun tule neljapäeval noortekale, räägi Kristoga, tema mõistab neid asju seletada. Ma saan aru, et sa oled segaduses. Jumalal on selleks kindlasti põhjus, Tal on kõigeks põhjus. Kindlasti räägib Ta sinuga, kui oma südame talle avad ja palud selgust. Sa ei pea selles olema üksi, me kõik tahaksime sind aidata ja sulle toeks olla. Ainult luba meil seda teha."
"See on sinust väga kena, kuid sa ei saa aru. Ma olin segaduses. Ma otsisin ja küsisin ja kahtlesin. Ma rääkisin ka Kristoga teiste seas. Ja ma olen vastustest oma järeldused teinud. Kui seda kõige lihtsamalt kokku võtta, siis - ma olen maausku. Paganausku."
"Laura..."
"Ma tean, et seda on raske omaks võtta. Ma ei ootagi, et sa selle peale rõõmust lakke kargaksid. Kui sa ei taha, ei pea sa minuga enam edaspidi suhtlema. Ma võin sulle oma vaateid rohkem selgitada. Võin eemale hoida. Võime ka lihtsalt suhelda ilma neid teemasid puudutamata. Kuidas sulle sobib. Ainult palun ära proovi mind kogudusse tagasi tõmmata. Sellel poleks muud mõju peale meievahelise sõpruse rikkumise."
"Aga mõtle, mida sa praegu räägid!"
"Sa ei pea praegu vastama, kui sa ei taha. Ma saan aru, et see tuli ilmselt šokina. Sa oled esimene inimene kogudusest, kellele ma seda räägin. Võimalik, et jääd ka ainukeseks. Mul tõesti pole plaani kogu rahvale korraga kuulutama hakata, et ma usku vahetan. Tarvidusel kuulevad nad ilmselt niikuinii kõike vajalikku sinu käest."
"Jumal küll..."
"Oijah, nüüd sain siis selle ära räägitud. Tahad sa veel minuga suhelda?"
"Muidugi!"
"Kas selleks, et mind kui kadunud lammast karja sisse tagasi tuua? Või millegi muu pärast?"
"Sa ei saa ometigi oodata, et ma sellise teatega lihtsalt niisama lepiks! Aga... olgu. Tead, neljapäeval on see noortekas, eks ole."
"Kuhu ma jätkuvalt tulla ei kavatse."
"Okei. Lihtsalt... mis siis, kui me samal ajal kusagil mujal kahekesi kokku saame? Sul on õigus, seda juttu ei anna korralikult telefonis ära rääkida. Ma... tahaks rohkem kuulda sinu uue maailmavaate kohta."
"See oleks tore. Kohtume siis kesklinnas kella kaheksa paiku?"
"Sobib. Tead..."
"Mida?"
"Tegelikult sinu kaudu ma ju kristlaseks saingi. Naljakas mõelda, kuidas nüüd kõik pahupidi on."
"Njah. Näeme siis neljapäeval?"
"Just. Nägemiseni!"
"Nägemiseni!"

Und mittesaav mõistus sünnitab jaburusi

...aga vähemalt on mul jätkuvalt kirjutamistunne sees...

***

Harri elas väikeses puumajas jõekaldal. Päeval käis ta tööl ning öösel magas. Räägiti, et miski ei suuda tema und häirida. Isegi kõige valjema müra peale keeras ta vaid teise külje ja norskas edasi. Ka võis ta magama jääda kõikvõimalikes asendites.

Ühel päeval tuli talle külla vanatädi. Harri oli endale just kaheks nädalaks puhkuse võtnud ning kavatses kogu selle aja voodis lesides mööda saata. Viisaka inimesena pidi ta nüüd ometigi tädikese sisse kutsuma ja teda võõrustama. Ta pakkus vanakesele süüa ja juua, vestles temaga ning üldse kandis hoolt selle eest, et tollel mugav oleks.

Lõpuks hakkas väljas hämarduma ja Harri otsustas magama minna. Tädikesele loovutas ta oma voodi, ise heitis diivanile pikali. Peagi suikus ta magusasse unne.

Kõigest paar tundi hiljem ärkas ta selle peale, et vanatädi sikutas teda käest. "Miks sina magad, kui mina ei maga?" nõudis too. Tahtes sugulase vastu kena olla, tõusiski Harri püsti ja veetis ülejäänud öö teist lõbustades.

Järgmisel päeval tundis võõrustaja ennast unise ja väsinuna, kuid vana tädike oli ikka sama värske ja reibas. Hetkekski ei andnud ta mehele asu, ikka pidi too midagi tegema või rääkima. Õhtul saatis Harri vanakese jälle oma magamiskambrisse. Seekord pani ta aga toa ukse väljastpoolt lukku. Rahuliku südamega jäi ta diivanil magama.

Ei jõudnud ta veel esimest unenägu lõpuni ära näha, kui jälle äratas teda vanatädi: "Tõuse üles! Ei pea sina mitte magama, kui mina püsti seisan!" Nüüd tundis Harri juba hirmu. Kuidas oli eideke lukustatud uksest läbi saanud? Imestama pani ka see, et tollel meest nii kergelt äratada õnnestus. Segaduses ei osanud ta tädikesega muud peale hakata kui taas kord öö temaga vesteldes mööda saata.

Hommikuks ei ilmutanud vanatädi ikka veel mingeid märke väsimusest. Harri ise jaksas aga vaevalt silmi lahti hoida. Külalise juuresolekul ei õnnestunud hetkekski tukastada. Too käitus nagu perenaine ja ei kavatsenudki mehe juurest kusagile minema hakata. Jätkuvalt ei tahtnud Harri sugulasega jämedalt käituda. Olukord hakkas aga vaikselt väljakannatamatuks muutuma. Nõutult läks ta sõbra juurde muret kurtma.

Sõber kuulas Harri jutu tõsisel ilmel ära ning ütles siis: "See ei ole sinu vanatädi. Ilmselt otsustas mingi deemon sind painama hakata ja võttis sinu sugulase kuju. Kui sa veel kauem tal enda kodus valitseda lased, ei saagi pärast enam lahti temast." "Aga mida ma siis tegema pean?" küsis Harri. Sõber ütles: "Käsi tal lahkuda. Viska ta välja. Kui ta ei lähe, raputa talle soola ja pipart peale."

Julgemana läks Harri tagasi koju. Eidekest nähes käskis ta tollel ära minna. Vanatädi vastas vihaselt ja nördinult: "Kas siis nii vähe hoolidki sa oma sugulasest? Mis sai su külalislahkusest? Kas sul häbi ei ole omaenese vanatädi välja külma kätte saata?" Kohmetunult ei osanud Harri esimese hooga sellele midagi vastata. Mis siis, kui tegu oli ikkagi tema sugulasega? Seejärel tuli aga meelde sõbra õpetus: deemoni ajab sool ja pipar minema. Kiiresti läks ta kööki, haaras soola- ja pipratoosi ning viskas mõlema sisu külalise pihta. Selle peale eideke karjatas ja muutus mustaks suitsuks, mis välisuksest läbi ja minema lendas.

Lõpuks ometi sai Harri rahulikult magada ning seda ta tegigi. Poole ööni kestis ta sügav uni. Siis äratas teda aga taas juba tuttavaks saanud sikutus. Tädike oli jälle kohal. Harri jooksis soola ja pipra järele ning kihutas painaja teist korda minema. Niipea, kui mees tukkuma jäi, naases eideke ent uuesti. Vajalikud tõrjevahendid nüüd juba käes, ei kulunud ta peletamiseks palju aega. Peatselt oli soovimatu külaline aga tagasi.

Nii möödus suur osa ööst: Harri ajas deemoni minema, see aga naases mehe äratamiseks, et uuesti välja visatud saada. Iga korraga muutus magamajäämine üha raskemaks. Uinumiseks ei saanud enam kasutada neid asendeid, milles tädike teda varem tabanud oli. Kui nii edasi läheb, ei saa varsti enam üldse magada, mõtles Harri pahuralt. Midagi tuli ette võtta.

Kui deemonit sai soola ja pipra abil peletada, sai teda vahest samamoodi eemal hoida? Proovimisest kaotada polnud midagi. Kahjuks jätkus Harril kumbagi vaid nii palju, et oma voodile ja selle ümber puistata. Lootes parimat, proovis mees magama jääda. Paraku ei leidnud ta enam ühtegi asendit, milles see õnnestunuks. Ainult ennast istuli upitades suutis ta viimaks uinuda.

Hommikul ärkas Harri üles päikest täis toas ja nägi tädikest nukralt voodist kaugemal kössitamas. Märgates mehe pilku lausus too: "Nutikas oled sa, inimene, ja erakordse unega. Enam ma sind puutuda ei saa. Ela siis rahus ja maga nii palju, kui tahad." Nende sõnade peale haihtus deemon ja ei ilmunud rohkem teda kimbutama.

Järgmise öö magas Harri nagu nott ning ei teinud teist nägugi, kui sõber ja deemon teda aeglasel tulel praadisid. Liha tuli vintske, aga hästi maitsestatud.

Öiseid mõtteid

Emotsioonid jooksevad mööda teatud harjumuste ja komplekside radu. Intellektuaalne uudishimu on piiritu.

Mida enam ma ennast avastan, seda rohkem tundub mulle, et peaksin ikkagi tõsisemalt kirjutamisega tegelema. Lisaks on see kirjutamisprotsess ise viimasel ajal kuidagi vabamalt läinud, vahest seisab perfektsionism nüüd vähem tee peal tõkestuseks.

Uudishimu on amoraalne.

Suvaline täna kirjutatud jupike...

***
Ta ulatas mulle valge roosi ja hakkas minema. Mida pidin ma tegema? Ootasin tulutult, et ta jääks seisma, pööraks vähemalt peadki, et hüvasti öelda või mind kaasa kutsuda. Keset tühermaad paistis tema pikk pruuni mantlisse mähitud kuju veel kaugelt. Aeglaselt kuid kindlalt sammus ta edasi, andmata vähimatki vihjet, mida mul teha tuleks. Ma ei saanud teha muud kui lihtsalt seista ning talle järele vaadata.

Roos mu käes tundus helendavat ning paiskas aeg-ajalt välja tillukesi sädemeid. Juba ammu polnud ma midagi nii ilusat näinud. Rändur väärtustab kasulikkust, mitte esteetikat - kuid ma olin siiski tüdruk, isegi kui mu kadunud teejuht seda vist kunagi ei märganud. Lill võlus mind ning samamoodi ka jõudsalt eemalduv võõras.

Kas siis järgneda või jääda paigale? Juba küsimust endale mõttes esitades sain aru, et tegelikult oli vastus ilmselge. Viljatutel tasandikel üksinda ringi liikumine kaotas kiiresti igasuguse mõtte. Teadmata, mis oli juhtunud minu kaaslase ja juhiga, võisin vaid nõutult oodata ja teda lähematest asulatest otsida. Tavarahvas tekitasid rändurid võõristust ning seega ei saanud ma kusagil pikemalt peatuda. Too vaikiv ja mantlisse varjunud mees kuulus meietaoliste sekka, mida muud ta endast ka ei kujutaks. Pärast üksinda segaduses veedetud päevi tundsin juba tema nägemise peale sügavat tänulikkust.

Karjusin eemalduvale kujule: "Oota!" ning jooksin mööda tühermaad talle järele.
***

Aa jaa, muide, kui keegi seda blogi veel loeb, siis mind huvitaks väga teie muljed/arvamus viimasest jutust.

...ja siin see on!

Tähed möödusid kiiresti laeva juhikabiini vaateakna eest. Kaugemal paistis kauaoodatud sihtmärk: vaenlase vägede uut salajast relva kandev satelliit, mille hõivamise edukusest sõltus pikaleveninud sõja tulemus. Jälitajad olid maha raputatud, punaka päikese ümber asteroidina tiirlevat keskust ei valvanud enam keegi. Paljud ustavad kaaslased pidid diversiooni nimel surma saama, kuid nende ohver tähendas Marekile edu. Pingeliselt suunas ta juhtimishooba juba üpris lähedal paistva korrapäratu metallikuhja poole. Enam ei seisnud miski tema ja lõppeesmärgi vahel.

Ootamatult raputas tugev põrge kogu laeva. Mida see pidi nüüd tähendama? Vaateaken näitas jätkuvalt musta tühjust väikse aeglaselt läheneva jublakaga. Ühtki alust peale tema oma ei paistnud mõõteriistade järgi kogu tähesüsteemi ulatuses leiduvat. Teist korda põrkas laev millegagi kokku. Kasvavas paanikas püüdis Marek aru saada, mis toimus. Siiani abiks olnud rodu vilkuvaid näite lülitus vaid paar sekundit hiljem välja. Kolmas raputus ning kabiini seinad hakkasid pragunema, puhtast energiast vaateaken aga hajus piloodi silme ees. Enam polnud kahtlust lähenevas lõpus...

"Game Over. You lost." Vihaselt tõusis Marek püsti ning virutas jalaga vastu tooli. Juba kolmandat nädalat üritas ta mängus lõpuni läbi murda, kuid iga kord jäi mõni hukatusliku tähendusega pisiseik kahe silma vahele. Seekord oli ta lõpuks ometi nii lähedale jõudnud, kõigist vastastest läbi murdnud. Kuidas sai ta unustada, et keskusele ohutult lähenemiseks läks tarvis mõne autoriseeritud vastaspoole aluse koodi? Pooleldi mängu, pooleldi enda peale pahaselt lõi poiss paar korda rusikaga vastu seina. Kerge valu sõrmedes mõjus rahustavalt. Nüüd juba taltununa lülitas ta arvuti välja ning loivas kööki.

Külmkapis leidus jogurtipakk ja paar lihakonservi. Avanud viimastest ühe ning tühjendanud selle sisu taldrikule, täitis Marek suurte suutäitega oma kõhtu. Kell lähenes kaheksale ja vanemaid polnud ikka veel kodus. Õieti ei mäletanudki poiss enam, millal nad viimati kõik kolmekesi koos söögilaua taga istusid. Samas ega ta isegi palju aega kodus veetnud ning sellest vähesestki läks enamik arvuti peale. Kui Arvi haige poleks, kuluks toogi õhtu sõbraga teleka ees lesimisele või netis surfamisele. Paraku jäi semu nädal tagasi tuulerõugetesse ja nakkusohu tõttu ei lubatud teda isegi natukeseks külastada. Nukralt valas Marek endale kruusi virsikujogurtit ja rüüpas seda aeglaste lonksudega. Minna polnud kusagile, kuid inimtühi lambivalgel korter muutus akna taga hämaruse süvenedes üha kõledamaks. Seinakella tiksumine oli ainuke kuuldav heli.

Mõni minut hiljem tõmbas poiss endale õueriided selga ja lukustas väljudes enda järel ukse. Aprillikuu lõpp oli sel aastal soe ning siin-seal leidus paneelmajade ümber juba õitsema puhkevaid sireleid. Ühe suurema põõsastepuhma juurde Marek esialgu suunduski. Lilled ei jätnud teda sugugi ükskõikseks, kuid kaheteistaastase noormehena ei saanud ta endale lubada selle tõsiasja avalikku tunnistamist. Nüüdki nuusutas ta roosadest ja valgetest õisikutest tulevat hurmavat lõhna natuke arglikult, justkui võidaks teda kohe tabada millegi sobimatu tegemiselt. Nähes põõsa all vedelemas kellegi poolt ära rebitud oksakest, korjas Marek selle ettevaatlikult üles ning alles nüüd julges nina sügavamale õite vahele suruda.

Sirelite juures sattusidki ta peale Ranel ja Siim. Esimene neist niisama pikk kui teine paks, vaatasid nad põlastusega kleenukest klassivenda ja naersid. Enne kui Marek liigutadagi jõudis, tabas teda esimene hoop näkku. Valust õhku ahmides üritas poiss oma alaliste piinajate hiigelkogude vahelt minema saada, kuid Siim haaras tema kätest kinni ning väänas need selja taha. Ranel kummardus otse tema kohale ning uuris üleoleva irvega Mareki hirmunud silmi.

"Lillepede," kõlas kohtuotsus. "Ahv on lillepede. Nüüd saab näha, mida sellistega tehakse, värdjas, raisk." Marek ei suutnud hoida ennast värisemast. Koolis olid Siim ja Ranel nii mõnegi vahetunni tema kallal kätt proovides veetnud. Need kaks ei mõistnud nalja. Õpetajate läheduses pidid nad end mingil määral talitsema, kuna viibisid hädaohtlikult lähedal eriasutusse saatmisele. Tänaval olid reeglid teised.

Järgmised löögid suundusid tema kõhu poole, tipnedes ühega tema jalgevahesse. Marek tundis, kuidas tema sisemust läbis tuige, mis väljus tema suu kaudu koos äsjasöödud jogurti ja lihakonserviga. Ranel hüppas vastikusest paar sammu eemale ning vandus valjusti. Ka Siim laskis oma ohvrist instinktiivselt lahti ning too kukkus pooloimetuna okseloigu kõrvale maha. Nähes, et see on ta võimalus põgeneda, upitas poiss ennast püsti ning jooksis kogu allesjäänud jõuvarusid kokku võttes ründajatest eemale.

Viimastel ei kulunud palju aega talle järele jõudmiseks. Koos tõukasid nad teda selja tagant, nii et Marek näoli maha kukkus. Siim pööras ta ümber ning Ranel hakkas teda jalgadega peksma. Enam ei olnud poiss päris kindel, mis toimus. Põletav valu tema ninas segunes valuga kõhus ja külgedes ning pisarad, mida ta ei suutnud enam tagasi hoida, liitusid soojade niredega, mis tundusid olevat verest. Silme ees jooksid rohelised ja mustad laigud ning Raneli ja Siimu varjas pimestavalt ere valgus.

Valu ei olnud enam. Valgus tundus katvat kogu taeva ja ümbruse Mareki kohal. Sulgedes silmad, tajus ta soojuselainet endast üle hoovavat. Tema piinajad olid kadunud. Asfalt tema all oli kadunud. Mõne hetke tundis ta end vajuvat sügavale mittemiskisse. Siis hajus teadvus ka sellest.

Vaevuavatud laugude vahelt jõudsid Marekini viimased kiired hajuvast valgusest. Täiesti ärkvel ja segaduses, hüppas poiss püsti. Ta seisis üksinda pimedal teel sirelipõõsaste juures. Ettevaatlikult puudutas ta oma nina ja külgi ning leidis nad terved olevat. Mida see kõik tähendama pidi? Istudes uuesti maha, üritas ta juhtunu üle järele mõelda. Tundus, nagu kogu seda jubedat kokkupõrget Raneli ja Siimuga polekski toimunud. Ometi olid nad alles äsja tema kohal seisnud, löönud teda, naernud tema valu ja pisarate peale. Meenutades paistis kogemus nagu taaselustuvat. Vahest oli ta surnud? Vahest kõndisid vaimud ilmas nähtamatult ringi samamoodi nagu elavad? Kuidas teada saada, mis siis ikkagi tõde olema pidi? Nõutult pööras Marek pilgu taeva poole - ja tardus hämmastusest paigale.

Kolm valguskera hõljus madalal otse poisi kohal. Nagu märgates ta avastust, hakkasid nad aeglaselt tegema ringe mingisuguse neid ühendava keskpunkti ümber. Iga tiiruga tempo kiirenes ning lõpuks ei suutnud Marek enam vahet teha, kust algas üks ja lõppes teine kera. Kolmest allikast ühinenud valgus muutus eredamaks ja kasvas läbimõõdult veelgi, kuni selle keskelt laskus alla kiirtevihk, mis läbistas Mareki - ning üheainsa hetkega jõudis temani teadmine, et ta pole enam kunagi üksi, et ta elul on väärtus ja mõte.

Valgus kadus. Taevas nägi jälle välja nagu ikka. Mõnda aega istus Marek liikumatult paigal, siis tõusis ning kõndis aeglaselt kodu poole.

Telekast kostis mingi armastajapaari ingliskeelset vaidlemist. Ema isegi ei pööranud korteriukse avanemise ja sulgumise peale pead. Ettevaatlikult astus Marek talle paar sammu lähemale ning nägi, et ta laud olid suletud. Eemalt kostis isa vaikset norskamist. Tasakesi, et mitte vanemaid äratada, astus poiss köögist läbi, et vett juua. Seejärel suundus ta oma tuppa, kus heitis voodile pikali. Mõne hetkega võttis väsimus ta üle võimust.

Ähmastunud pilguga jälgis ta seda, kuidas pimedus ümberringi aeglaselt kahanes. Laest kiirgas õrna pärlmutterlikku valgust. Üha eredamaks muutudes tõrjus see ruumist varjud välja. Pimestavalt kirkana sundis see lõpuks poisi oma silmad kaitseks kinni pigistama.

Kui ta julges uuesti laugude vahelt ettevaatlikult piiluda, ümbritses teda helendav udu. Kurnatus, mis teda alles äsja vaevanud oli, hajus ning Marek tõusis üles puhanud ja värskena. Voodipesu lebas jätkuvalt tema jalge all, kuid ainult see tundus toast säilinud olevat. Kumavat aurutaolist hägu sisse hingates hakkas poiss ise üha rohkem valgust kiirgama. Tema rinnas ja kätes süttisid säravad kerad, millest voogas igasse suunda soojust. Raskusjõud ei surunud enam jalgu teki vastu. Kogu tema keha muutus üha kergemaks ja õhulisemaks, tõusis, hõljus vabalt ilma millegagi kokku puutumata.

Aeglaselt hajus udu poisi kohal. Pilku ülespoole pöörates nägi Marek kaugel eemal kimpu valgusepalle. Ümberringi hägu püsis, ainult tema ja tolle uue ilmutuse vahel moodustus läbipaistev tunnel. Iseenesest tundus ta hakkavat selle poole liikuma. Gravitatsioon ei takistanud teda enam. Piisas soovist läheneda oma sihtmärgile, et sulgkerge keha ülespoole kerkiks.

Lähenedes nägi ta suurt linna enda ees kõrguvat. See oli ehitatud kristallist mäe tippu ning ümbritsetud müüridega puhtast valgusest. Eemalt paistnud kiirgavad kogud helkisid kõrgete tornide tipus nagu majakatuled. Suur peavärav oli avatud. Kaugemalt seest kandusid Marekini helid, mille täiuslik harmoonia tõmbas teda nende poole. Järgides muusika kutset, hõljus ta väravast läbi. Tulvil imestust ja aukartust, sisenes ta valguse linna.

Seanss

Tüdrukud istusid laua ümber ja hoidsid kätest kinni. Satanist seisis toanurgas, õllepudel käes. Ülejäänud seltskond üritas jagada diivanipinda ja krõpsupakki.
Alma oli esimene, kellel kannatus katkes. "Kas midagi toimub ka või me lihtsalt istume siin kogu õhtu?"
Maigi pöördus ärritunult tema poole. "Kui sa asjasse niimoodi suhtud, siis muidugi ei toimu siin midagi."
Heiki pomises poolsosinal: "Huvitav, kaua see jant veel kestab." Maigi heitis noormehele vihase pilgu ning jätkas siis oma juttu. "Meil on vaja täielikku keskendumist. Unustame vähemalt praeguseks oma kahtlused ära. Mida rohkem usku meil sellesse üritusse on, seda suurema tõenäosusega jõuame ka tulemusteni."
Marta niheles oma istmel närviliselt. Ta oli natuke kristlane ning kogu see jamamine vaimude ja taldrikukeerutamisega ei meeldinud talle just eriti. Aga ära minna ei sobinud enam nagu ka. "Mis siis saab, kui keegi vastabki meile?"
"Siis me suhtleme temaga. Küsime küsimusi ja nii. Esialgu selliseid, mille vastuseid järele kontrollida saab. Selleks, et kindlaks teha, et õige värk on ikka. Kui väga veab, siis hakkab laud ka liikuma. Ma lugesin kunagi, et kellelgi olla laud mööda tuba ühest otsast teise lendama hakanud."
Maigi seletused panid Martal mööda selga judinad jooksma. Viimane asi, mida ta näha tahtis, oli kahtlaste vaimolendite jõul mööda Maigi elutuba ringi karglev laud.
"Vaevalt et siit enam midagi tuleb. Me oleme juba pool tundi istunud ja kätest kinni hoidnud ning isegi see taldrik pole kusagile liikuma hakanud. Ma ei jaksa enam varsti." Alma polnud kogu ideest ka just eriti vaimustatud, aga seda teistel põhjustel - täpsemalt ühel teisel põhjusel, kes istus samal ajal eemal diivanil ja tüdrukute üritust skeptilise pilguga jälgis.
"Proovime natuke veel. Palun? Äkki kui me nüüd tõesti ennast kokku võtame ja kõrvalistele asjadele ei mõtle, siis õnnestub ikkagi."
Maigile tuli toeks ka Helen, keda teisest veelgi rohkem kontakt teispoolsusega huvitas. "Äkki oleks parem, kui kõrvalised isikud siin ei viibiks. Ehk siis teie seal diivanil läheksite natukeseks ruumist välja?"
"Jah, just, kui te vaatate meid sealt niimoodi, siis pole ime, et keskendumisest midagi välja ei tule. Me kutsume teid pärast tagasi, sobib?"
Kolm noormeest ajasid ennast aeglaselt püsti ja kõndisid toast välja. Satanist võttis nurgas lonksu õlut.
"Äkki lähed sina ka?" Maigi ei teadnud satanisti nime. Ta oli keegi Rauli sõber ning siiani rääkinud õhtu jooksul ainult paar sõna. Või Maigile ainult tundus, et ta oli rääkinud.
Satanist võttis veel ühe lonksu õlut ning jalutas siis rahulikul sammul teistele järele.

Teised asutasid ennast parasjagu istuma veranda trepile. Maigi kodu asus linnast piisavalt väljas, et varasügisene loodus vaatepilti pakuks. Muidugi läks see-eest kulukaks igapäevane edasi-tagasi sõitmine.
Heiki tegi jutulõnga lahti. "Huvitav, mis neil nüüd hakkas? Ma mõtlesin enne, et niisama teevad nalja. Mis vaime nad seal loodavad välja manada?"
"Managu keda või mida tahes. See on inimeste vaba valik. Keegi meist ei saa kindla peale tõestada, kas seal teisel pool on midagi või ei ole. Aga minule isiklikult tundub kogu idee tegelikult väga põnev." Karl armastas end nimetada avatud mõtlemisega agnostikuks ning tundis, et peab seekord tüdrukute kaitseks sõna võtma.
"Einoh, põnev võib ta muidugi tunduda. Tegelikkuses on nii, et nemad istuvad seal toas laua ümber ja meie istume siin verandal ja kellelgi ei ole halli aimugi, mis edasi saama peaks. Mingi hetk viskab kellelgi üle ja ta lõpetab selle istumise ära. Siis me saame ehk teha midagi meie kõigi jaoks huvitavat."
Raul raputas ägedalt pead, nii et punakad lokid lendasid õhus. "Ära ole nende ürituse vastu nii karm, Heiki, mu sõber. Ma jätan sulle õiguse olla skeptiline, aga Karlil on õigus, tead. Nendes küsimustes ei saa keegi täiesti kindel olla. Sina usud, et seal toas ei juhtu mitte midagi, sa ei usu nähtamatuid jõude. Hüva. Keegi ei saa nende olemasolu veenvalt tõestada. Aga keegi ei saa nende olemasolu ka veenvalt ümber lükata. Mina isiklikult usun, et looduses leidub palju rohkemat, kui meie oma piiratud mõistuse ja meeltega hoomata suudame."
"Sellega olen ma muidugi nõus. Maailma keerukus on omaette küsimus. Mitte kuidagi ei tuletu mulle sealt aga see, kuidas taldrikukeerutamine meil seda keerukust paremini mõista aitama peaks. Isegi kui tüdrukutel mingi ime läbi vastuseid tulema hakkaks, kas saab olla kindel, et nad tulevad kusagilt teispoolsusest? Ja isegi kui ma peaksin eksima ning keegi päriselt olemasolev kummitus nendega vestlust pidama hakkaks, kust järeldub see, et ta tingimata meist targem olema peaks lihtsalt kuna ta on surnud? Mis siis kui ta on meist veel rohkem eksinud? Või äkki hoopis teeb meiega meelega nalja?"
Raul noogutas heakskiitvalt Heiki argumenteerimise peale. "Kui see üldise maailmavaate erinevuse osa välja jätta, siis tegelikult olen ma su jutuga nõus. Suremine ei pruugi kellelegi anda sügavamat arusaamist universumi toimimisest. Kuigi ühes küsimuses ilmselgelt siiski - nimelt mis juhtub meiega pärast surma, eks ole. Mis puutub naljategemisse ja vastuste ebausaldusväärsusse, siis ka sellega olen ma nõus. Aga siinkohal sa vist siiski alahindad Maigit. Ta vist mainis enne ka, et paneks vastaja esiteks ikka korralikult proovile."
"Kui seal tuleb mingi vastaja, mis on hoopis omaette teema ja millel ma sinuga täna diskuteerida ei viitsi."
Raul naeratas. Ta kaldus oma veendumustes natuke lillelaste poole ning uskus siiralt vendlusse ja sallivusse. Ka temal polnud tuju vaidlemiseks.
Mõnda aega istuti vaikides. Heiki noppis endale veranda trepi kõrvalt ühe rohukõrre ja hakkas seda aegamööda pisikesteks tükkideks rebima. Ülejäänud jälgisid tema tegevust. Satanist tõusis püsti ja kõndis kusagile pimedusse ära.
Karl, kes oli vahepeal blaseerunud pilguga enda ette vahtinud, tundus äkitselt üles ärkavat. "Kes see tüüp on? Keegi Maigi tuttav?"
Punaseid lokke raputati taas. "Minu tuttav. Nimeks on Mati. Ta on satanist. Kuigi seda on vist tema välimusest näha. Mõtlesin, et oleks huvitav teda teiega kokku viia."
"Kuhu ta läks?"
"Pole aimugi. Ilmselt ümbruskonnaga tutvuma. Küll ta tagasi tuleb. Ta oskab tegelikult väga huvitavatel teemadel rääkida, kui vestlushoogu satub."
Karl vangutas pead. "Tundub, et meid on tüdrukute poolt välja visatud ja satanistide poolt maha jäetud siia verandale aega surnuks lööma. Ma vist pean Heikiga nõustuma - nad võiksid seal sees juba kiiremini tulemusteni jõuda või ära lõpetada."
"Mängime kaarte õige." Raul tõmbas taskust välja kulunud paki. Kergendusega asuti turakat taguma.

Satanist jõudis tagasi umbes samal hetkel kui toast kostis vali klirin. Mäng jäeti pooleli ning kõik neli kiirustasid sisse vaatama, mis toimub.

Laual ja põrandal vedelesid tükid purunenud taldrikust. Tüdrukud olid igaüks ise nurka taandunud ning vaatasid ehmunud nägudega laua poole. Marta värises silmnähtavalt.
Noormehed seisatasid hämmastusest mõneks hetkeks. Esimesena sai kõnevõime tagasi Heiki. "Mis siin juhtus?"
Maigi astus erutatult talle lähemale. "See toimis. Taldrik liikus! Keegi meist isegi ei puudutanud seda. See tõusis laua keskelt õhku!"
Heiki vaatas tütarlast umbusklikult. Helen ruttas sõbranna juttu kinnitama: "Ta räägib tõtt. Algul kerkis taldrik hästi aeglaselt ja me kõik jälgisime selle liikumist. Siis... juhtus midagi. See lendas vastu lage ja purunes tükkideks." Alma noogutas ebalevalt Heleni sõnade peale ja osutas käega üles, kus võis näha taldrikust jäänud jälge.
"No kurat küll! Oleks ikka pidanud kaamera kaasa võtma ja seda kõike lindistama. Nüüd võis kogu see lugu sama hästi toimuda ja mitte toimuda, jäädvustus puudub." Karl laksas endale dramaatiliselt käelabaga vastu laupa.
"Kui sul oleks kaamera kaasas olnud, arvad sa tõesti, et ta jäädvustanuks sulle sellist fantastilist sündmust?" Heiki üritas olla irooniline, kuid pidi endale tunnistama, et ka tema skeptilised ajurakud said tüdrukute jutust kõigutatud. "Nägite te kõik neljakesi tõesti seda juhtumas?"
Maigi pööritas silmi. "Kolm meist neljast on sulle vist juba kinnitanud seda. Kuid palun, sa võid Marta käest ka küsida, kui ikka väga kindlaks teha tahad." Kõigi tähelepanu pöördus Martale, kes seisis jätkuvalt kõige kaugemas nurgas ja värises kogu kehast, käed kaitseks rinnale risti pandud. "Palun viige mind koju, keegi," oli ainuke lause, mida ta endast sosinal välja suruda suutis.
"Ta on vist šokis." Karl kõndis murelikult tüdruku juurde. "On sinuga kõik korras?" Marta vaatas talle hirmunud silmadega otsa ja raputas pead. "See ei olnud õige, me ei oleks tohtinud seda teha... ma ei taha siia rohkem jääda... palun vii mind siit ära, viige mind siit ära, keegi..." Rääkimine tundus teda veel rohkem värisema panevat. Karl võttis käega õrnalt tema õlgade ümbert kinni ja talutas teda ukse poole. "Ma arvan, et ilmselt oleks parem, kui ma ta tõesti koju viin. Andke mulle pärast teada, kui siin veel midagi huvitavat sünnib." Vaikseks jäänud noored järgnesid lahkuvale paarile ja vaatasid, kuidas nood Karli autosse istusid ja ära sõitsid.

Kui mootori heli oli juba kaugusesse kadunud, ütles Maigi, nüüd juba ka ise väriseval häälel: "Ma ei arvanud, et ta tõesti niimoodi kartma hakata võiks. Ta ei tahtnud selles kaasa teha, teate... rääkis, et ei tasu niimoodi kurja torkida. Ma väitsin vastu, et mis siin ikka halba juhtuda saab, veensin teda... Oleks pidanud ta rahule jätma. Aga ma ei mõelnud ju, et niimoodi..."
"Sa ei saanudki teada, et niimoodi läheb. Rahune. Karl viib nüüd Marta koju ja kõik on korras. Midagi hullu tegelikult ei juhtunud. Sa ei pea ennast sellepärast süüdi tundma." Raul kallistas Maigit ja lisas: "Mõtle, kui hästi teil tegelikult läks. Ma oleks ise tahtnud hea meelega Marta asemel olla. Kahju, et need peavad ikka tingimata naised seal laua ümber istuma."
"Kes selle totrusega välja tuli, et ainult naised?" Satanist, kes polnud siiani sõnagi lausunud, sattus äkitselt tähelepanu keskpunkti. "Ainuke argument, mida mina näen nende eelistamise kasuks, on nende suurem huvi teema vastu. Tõsi, naisterahvad on mõnevõrra vastuvõtlikumad. Aga siiski ei saa ma aru, mis mõttega kasutada kõhklejaid ja hirmunuid, kui huvitatud meesisikuid siin ilmselgelt leidub."
Helen kehitas õlgu ja vastas kergelt vabandaval toonil: "Ma lugesin kusagilt, et nii on kõige parem. Võimalik, et ma eksisin." Seejärel juba trotslikumalt: "Kust sa ise nii palju tead, et oma jutu õigsuses kindel olla?"
"Oo, ma tean piisavalt ja piisavalt headest allikatest, usu mind." Satanist vaatas muiates Heleni poole. "Ma ei kahtle, et need allikad pakuksid sullegi huvi, kui sa nendega kokku puutuksid."
Raul ruttas rõõmuga sõpra toetama. "Kuivõrd ma Matit tean, siis ta üldiselt teab mida räägib. Nii et järgmine kord võtate mind kampa, kui midagi sellist ette võtate?"
"See oleks suurepärane!" Maigi oli taas oma sõiduvees. "Kas keegi tahab veel järgmine kord kaasa teha? Ega sina, Mati, juhuslikult huvitatud ole?"
"Ma ei hakkaks praegu midagi kindlat selle kohta ütlema. Esialgu tahaks paremini tutvuda ülejäänutega ja teie plaanidega nende seansside osas. Ausalt öeldes ma kahtlen, et teie üritus mulle suuremat huvi pakuks."
Helen vaatas nõutult enda ümber ringi. "Muide, kuhu Alma ja Heiki kadusid?"
Raul muigas. "Ah need kaks... nad avastavad teineteist, tead. Laseme neil olla. Küll nad välja ilmuvad jälle." Mõistva muhelusega suundus allesjäänud nelik Rauli järel elutuppa tagasi.

Maigi koristas taldrikukillud ära ja noored võtsid jälle laua ümber istet. Vaimudest ja muust taolisest oli selleks õhtuks küllalt saadud ning hea meelega võeti vastu Rauli pakkumine kaarte mängida.



Maigi päevik, 24.09.2007

Edu ja läbikukkumine. Ma ei tea, kas peaksin kurvastama või rõõmustama. Näiliselt pigem ju viimast, kuid ometigi tunnen rohkem esimest. Midagi toimus eile õhtul - nii kaugele me jõudsime. Mingi märk anti meile. Kuid kust see tuli, kuidas see tuli, mida see tähendab? Kõik küsimused on jäänud vastuseta. Ma ei tea, kas neile on üldse võimalik niimoodi vastuseid leida.

Kõigi teiste arust olen ma lihtsalt lõbus sõbranna, kellel on vahel natuke hullud ideed. Tore tüdruk, populaarne, majanduslikult kindlustatud - elu on ilus, eks. Eilne õhtu oli nende arust ilmselt järjekordne naljakas eksperiment. Muidugi parem nõnda kui et nad tõde teaksid. Tõde minu teistsugususest, minu üksindusest, minu otsingutest.

Ma ei tea isegi, kes ma olen. Kuid mingi tunnetus, mingi igatsus juhib mind vääramatult selle poole, ei lase mul unustada enda eraldatust teistest minu ümber. Paljud kadestaksid - ehk kadestavadki - mu elu, kuid kõik tavalised väärtused on tähenduseta, tühised ilma selle miskita, mis üha enam tundub lootusetult kättesaamatu.

Vahest ma olen ise endale raskeks teinud selleni jõuda. Ma ju hoolitsen nii väga selle eest, et kõigile tavalise toreda inimesena paista. See muudab elu muidugi lihtsamaks ja turvalisemaks. Aga seesama satanist, kes eile õhtul meiega oli - kas ei teadnud ta midagi rohkemat, kas ei võinuks tema aidata mind edasi? Ma isegi ei proovinud temaga rääkida. Tema minuga muidugi mitte. Ma olen ju nii tavaline tore inimene.

Kui ma millelegi piisavalt pingsalt mõtlen, siis see juhtub. Isegi täiesti uskumatud asjad. Teiste arust mul lihtsalt veab hullupööra. Eks neil ole õigus ka. Aga seda ühte ma ei saavuta, kui sageli ja pikalt ma sellele ka ei keskenduks. Oma teed, oma inimesi. Juhendust. Ma tunnen ennast vahel nagu too eksinud lambuke piiblijutust. Ainult et muidugi pole ma mingi lambuke ja piiblis oleks mind kividega surnuks visatud või midagi. Seda tänapäeval vast õnneks ei juhtu. Aga muus suhtes... mida peab üks maagihakatis kahekümne esimesel sajandil tegema? Mida pean ma tegema, kui minu sees on midagi, mis ei ole selgitatav igapäevaelu mõistetega - ning see miski on mind defineeriv? Kui ma jään olemuslikult väljapoole ning otsin midagi väljaspoolt? Pean ma tõesti elu lõpuni kõigi eest varjama tähtsaimat osa minust?

Isegi see vaimude asi eile õhtul ei paljastanud kellelegi tõtt. Nad võtsid seda kui mängu. Seekord ei saanud teisteta läbi. Ma ei kujuta küll ette, kui palju kasu neist tegelikult oli. Vahest ei vii ka see suund mind kusagile.

Oijah... vähemalt saime selle taldriku õhku. Lähen ja olen nüüd tavaline edasi.



(Nagu alati, on kommentaarid oodatud ja teretulnud.)

Minu isa

Minu isa on vana võlur - jah, koos teravatipulise kübara ja pika halli habemega, nagu neid sageli piltide peal kujutatakse. Ta elab väikeses puidust ehitatud tornis põldude ja laante vahel. Tornis on tal igasugu riistapuid ja ülevalt saab öösiti tähti vaadata. Katusel on luuk, mida saab seestpoolt lahti teha ja sealt taevast näha. Kui valgus põleb, on katuse all väga hubane, justkui istuksid mõnes puutüves või hiireurus. Aga pimeduses võiks peaaegu ära unustada, et sul üldse seinad ümber on. Mu isa armastab tähti ja mina ka.

Minu isa leab kaugel linnadest ja nende saginast, kuid inimesed tulevad ise tema juurde. Mõni tuleb abi paluma, teine katuselt taevast uurima, kolmas lihtsalt võluri eluaset imetlema. Kõik külalised kutsub ta sisse, pakub neile teed ja juhatab nad selleni, mida nad vajavad. Vahel lennutab ta laste meeleheaks toas ringi tulekerasid või tekitab sädemete ja suitsu seest neile ilusaid kingitusi. Ka loomadega räägib ta ning sageli tulevad linnud tema õlgade peale istuma, hundid ja metskitsed aga lasevad tal endale pai teha. Mu isa armastab kõike elavat ja mina ka.

Minu isa õpetab mulle paljusid asju. Vahel käime koos metsast haruldasi ravimtaimi otsimas. Teinekord näitab ta mulle, kuidas vihma ja tuult manada. Tal on tornis päris suur raamatukogu ja sageli veedame seal koos tunde, uurides mõnda vana paksu köidet. Temaga koos pole kunagi igav, sest ta oskab kõigest midagi huvitavat jutustada. Minu isa on hästi tark ja kunagi olen mina ka.

Veab sellel minal.

Something new old new

I know, I should be long asleep...

And no. You don't have to understand.


***

I was almost seven and my mother had left the window open for the summer night air to come in. Lying in bed I wondered if He'd know I was waiting for Him. If He hadn't shown himself before, maybe He didn't even care. Or maybe He hadn't visited just because He couldn't enter through the glass.

A gentle breeze blew through the room and with it came the sound of footsteps on the floor. I opened my eyes. There He was, standing at my bedside.

"Hello."

"Hello. I have waited for you every night."

"I am here now. What would you like to do?"

"Did you really fly all the way here?"

"Yes, I did."

"Can you teach me to fly? Could I fly with you?"

"Sure. Just take my hand and come along."

He smiled. I reached out my hand towards His and got up. My body suddenly felt so light. Moving around didn't require any effort. We easily jumped on the windowsill and rose up through the air till we flew above the roofs and chimneys. Stars above and streetlights below illuminated our way. Then we left the town behind us.

We landed on a hill in the plains somewhere.

"This was wonderful! Thank you so much for the flight."

"I am glad you enjoyed it. Is there anything else you'd want?"

"Anything at all?"

"Say what's on your mind."

"It's kind of a biggie."

"Don't worry about it. Just speak."

"I want to come with you. Stay with you. Learn from you."

"I only have one question. Can you tell me why?"

"So I could become like you."

"Is that what you really want, to become like me?"

"It is. I do. I really really do."

"Then I bless you in this."

With these words He placed His right hand on mine and His left over my eyes. Nothing seemed to happen. Then He stepped away. As I opened my eyes, I saw we were back in my room.

"All it takes to move around is thought really."

"Why are we back here?"

"To say good bye. So you could go to sleep and on your way to get what you asked for."

"Do you really mean I have to stay here?"

"You need to live this life."

"Will you at least come visit me again?"

"Perhaps, but you won't see me there."

"Why not?"

"So you can learn. And become more like what you wished for. It's not going to be easy. Not meant to be easy. You will suffer, and you will be alone. As did I, and others like me. Only later will you understand."

He lifted me up and lay me in bed again. The familiar feeling of tiredness and weight returned. With sorrow I watched Him go. A gentle breeze blew through the room and delivered me the last traces of His voice.

"Come to me when you've learned to fly by yourself. I will be waiting for you."

Something old new

For the best effect, read this while listening to "Last Statement" by Insomnium.

Written a while ago. Enjoy. Comments would be appreciated.




***

I remember in September and October of that year I often lay awake at night, feeling too overwhelmed by the small events of my life that I could not sleep. I tossed and turned and finally just lay still with my eyes open, looking around, trying to overcome that fear of monsters in the dark that should've left me along with my childhood. Sometimes I ended up pulling the blanket over my head and trying to will myself to sleep. Other times I felt at one with the night and prayed for those illusory fears to turn out to be my real allies. Prayed the morning never came, or that someone flew through the window and took me away to a world where mornings didn't matter.

Then there were those times. The times I looked at the curtains and saw something behind them. A figure, a human figure, that could not be explained away by anything my frantic night-mind tried to come up with. If I closed my eyes, it would be gone by the time I opened them again. In the daytime, I reprimanded myself for the terror that small mystery of the unknown evoked in me at first. On the nights I prayed for salvation, I yearned to see that shadow again. On the fearing-the-monsters nights, though, dread overcame me even at the thought.

Once, when it was there again on a praying night, I got out of bed and went to look behind the curtains. There was nobody there, and the streets were entirely empty and quiet. But some white rose petals were floating in the air, carried by the wind, just outside of my window. I stayed up long, thinking and wishing, after the last one had disappeared from sight. I wondered if, perhaps if I had reached out my hands and got hold of just one, it would've somehow brought my dreams to me. Being the good daughter that I was, though, I didn't dare to try opening my window in the middle of the night. That would've woken up my parents sleeping in the next room.

* * *

It was the last week of October. I was walking home from a birthday party which, as I had realised, I shouldn't have gone to in the first place. I wasn't really supposed to be returning by myself, but that felt like the last thing I cared about at that moment. I couldn't have stayed. I didn't really want to go home, either, though. There'd just be my parents waiting for me, welcoming me in a way that, I was sure, would make me wish I'd died before my arrival. Just thinking about that already made me feel it. Combined with the emotions from the party I had left, the idea of something happening seemed quite appealing. Until I saw the body, that was.

There was a man lying on the street ahead of me, obviously dead, judging by the huge pool of blood that had formed around him. Light from the streetlamps didn't reach him so I couldn't tell how he had been killed, but it had obviously been violent. I definitely did not want to take a closer look. Suddenly the dangers of walking alone at night in suspicious neighbourhoods dawned on me very clearly. Someone had attacked that man, and probably not too long ago. What if the person or group was still around? The area seemed deserted, ominously so. I couldn't hear anything except the low hum of electricity. Anxiety grew in me until it turned into something primal, an almost animal fear of being chased by predators – and there were predators, they had left their mark on that street that night.

I turned around and walked, almost ran the opposite way, wanting nothing more than to get away from there. My home, that party I'd left, anywhere seemed fine compared to being open prey to those lurking in the shadows. The streets were too silent. There were no cars, no people moving around. I turned a few times, trying to remember the best way to get home. Only when I walked into a blind alley did I realise that I was lost. A moment later, the predators caught me.

There were four of them, huge and ugly. They approached me from the open end of the street, leaving nowhere to escape to. As I backed away into the darkness, they followed until finally surrounding me. I noticed one was wearing a thick golden chain. At some signal from him, two of the other men grabbed my arms and the third one held a knife against my throat. I was frozen on the spot as the last bit of my rational mind dissolved in the ocean of pure animal terror.

„Oh my, look at what we've got here! What you doing out here all alone like that, cute little thing? Looking for some excitement, huh? Well, so are we! And we're going to have some, too.“ He smirked menacingly. „Now, if you're just a nice little girl and cooperate, you'll enjoy this along with all of us here.“ He grabbed my legs in an attempt to lift me up. That was the last thing he did.

It was like a whirlwind had gone through the place. Moments later, I was free and the thugs had disappeared somewhere, leaving behind the knife and long trails of blood. Everything was silent again. I remained standing, still frozen, unable to comprehend what was going on.

Then I saw him. He was standing further away, looking at me. In the dim light of distant streetlamps, I could barely discern his features. There was only the feeling. Something emanated from him, a sense of the night and a mysterious power that attracted me, even though I didn't quite know what it was just yet. He took a few steps towards me, then stopped again and bowed. „My name is Raphael. I am...“ An angel, a dark angel? I thought. „...not an angel, though.“ He was silent for a minute, and I felt it was my turn to say something, but uttering so much as a simple greeting seemed beyond my mental capacity. As I was trying to get my mind to work, he just watched me quietly, with his head slightly tilted to the right, as if wondering about something.

„Hello.“ Barely louder than a whisper. It felt like it had taken me ages to say it. „I'm...“ What was my name? I couldn't remember it despite the most frantic attempts. „Vivian,“ he finished softly and continued approaching me. A foot or two away he remained standing. „I have something for you.“ I noticed only then that he was holding a white rose in his right hand. With his left, he touched my shoulder lightly. „May I?“ Slowly and tentatively he ran his fingers along my arm, down over the elbow to the wrist, then again from the shoulder down the other side till reaching the palm. I could barely feel it through the clothes.

Gently he took my hand into his and with a slight bow gave me the rose. He then placed both his hands on my shoulders and continued running his fingers over my arms, neck, back, almost as if trying to understand the feel of me. It was strangely soothing, powerfully so in its subtlety. Slowly it brought back the awareness that I did, in fact, have a living, moving body beyond my overworking brain. Finally he touched my head, and with a few strokes my mind, too, was unfrozen. Mostly though, my tears, which didn't seem to care about my futile attempts to keep them from flowing. I turned my head away to at least try not to show him I was crying. It didn't matter, he could see me anyway, and as he wiped the tears away with his fingers I only thought about how noone had ever touched me that way before.

I looked at Raphael again. There was something different about him, a dreamy longing look had appeared in his eyes that were glowing faintly in the twilight. His eyes were glowing? A shiver ran through me. So he wasn't human after all. Facing him like that suddenly felt too close for comfort. The yearning in his gaze... I didn't know if it was part of some deep spiritual connection, or just the hunger of a predator, the true predator of the night I'd never been taught about. Who was he? What did he want from me?

He closed his eyes, and as he leaned on me slightly in an attempt to keep his balance I suddenly realised he was close to falling. „Are you all right? What's wrong?“ The words came out smoothly in a whisper. Somehow I wasn't sure I wanted to know the answer to my question.

Raphael returned his gaze on me. „I need blood.“ After a pause, „Much blood.“ Another pause. Looking down, with strange emotion, „Your blood.“ Silence.

A vampire. I was alone on a blind alley with a vampire. Although I doubted being in the middle of a crowd would've made any difference if he really wanted me. For a moment I felt like running, getting away as fast as possible, but exhaustion from the night's events was taking its toll even on those basic instincts of survival. Raphael had regained his balance and was in his turn keeping me from losing mine. I tried to get a better look at his face, but could see little more than the light in his eyes. He didn't seem like a brutal murderer. The thought of death felt terrifying, but not in the way it had just minutes before when I'd been cornered by the bandits. I could sense the warmth from his hands; even then it was still soothing. Somehow I knew he didn't want to hurt me. Kill, yes, but... „Will it be very painful?“ „Not at all, if I don't let it be.“ For a moment he was silent. „I won't let it be.“

Neither of us spoke again for a minute. I thought about my family, my school, things I'd go back to if I lived. Remembered all the times I'd wished for death before, imagined all the times I'd wish for it again if I survived. There wouldn't be a better day, a better chance. To him, at least, my blood would be of use. With him, at least, I wouldn't face the end entirely alone. I wondered what it would feel like, that lethal moment of closeness. Would he hold me, give me one last taste of warmth before it was all over? One taste more than I could hope to have.

„I guess it is a good way to die. The chance of a lifetime, even.“ I tried to smile, but without success. „What happens now?“ He didn't answer. For another moment, he gazed at me, his eyes so intense, full of emotion. Then, quietly, in a murmur, „You won't die.“ Barely having said that, he lowered his head to my neck. I tried to let go, and as he sucked my blood, I felt a coldness grow within until it took over everything else. Before the darkness came, I could only sense his tears burn, falling on my skin.

I did it again! :-)

Suht hirmutav on mõelda, kui palju aega viimasest kirjutamiskorrast mööduda õnnestus kuni praeguseni... Aga see-eest on mul teile nüüd taas kord midagi valmis. Enjoy...



***

Päev oli palav ja päikeseline. Kõrbeses kandis, kust Barbara isaga läbi sõitis, ei paistnud kilomeetrite kaupa ühtegi elumärki peale väheste poolkuivanud puhmas- ja rohttaimede. Maantee oli samavõrd tühi - viimati sõitis neile auto vastu ligi pool tundi tagasi ning toogi üksik vana tolmune veok. Raadio siiski töötas ja sealt kostvad särtsakad poplood ergutasid mõnevõrra sõitjate väsinud meeli. Teekond seisis ees veel üpriski pikk, oma hea kuus tundi enne tollesse väikelinna jõudmist, kus onu pere koos vanaemaga elas. Ka järgmise asulani oli aega ning aknast välja vaadates mõjus maastiku üksluisus uimastavalt. Kui muusika asendus ühtlase sahinaga, üritas Barbara mõnda aega poolsuletud laugude vahelt mööduvat teed jälgida, kuid uut ei sattunud ette midagi. Auto sujuv ja ühtlane liikumine suigutas teda ning lõpuks ei saanud ta enam aru, kas näeb und või tegelikkust.

Terav jõnksatus tõi ta ärkvele tagasi. Isa vandus ja peatas auto - üks rehv oli katki läinud. Justkui ei peaks nad niigi mitu tundi oma elust selles jumalast hüljatud kõrbes veetma, tuli nüüd veel konditsioneeritud õhust välja palavuse kätte ronida ja lihaseid pingutada. Barbara ei lasknud ennast isa pahameelest häirida. Samal ajal kui viimane rehvi vahetamisega tegeles, kõndis tüdruk ringi ja uuris lähemalt ümbrust. Teispool aknaklaasi igavana paistnud kandis leidus paremal vaatamisel mõndagi põnevat. Puhmastes kasvas väikeseid kirevaid õisi, mis nägid välja nagu pisikesed tähed. Barbara proovis neid noppida, kuid varred olid liiga sitked ja jõu rakendamine tegi ainult kätele haiget. Siin-seal sattus peale mõnele tundmatule putukale, kes mingi taime sees päikese eest varjus istus. Maapinnast õhkus kuumust, pilku silmapiirile tõstes võis näha, kuidas kaugem ümbrus hakanuks justkui aurustuma. See oli teistmoodi maailm, erinev Barbara koduümbrusest ja muust tuttavast. Pere harvadel sõitudel läbi kõrbe polnud nad varem seal kunagi peatunud. Vahest tajus vaid tema tolle kandi kummalisust... ja kummalist tuttavlikkust.

Juba too palavus ise meenutas midagi, kandus temani justkui mingist kaugest ja ammuununenud ajastust. Kivid, liiv, maantee, viimase kõrvale visatud üksik katkine rehv... nad olid tuttavad, aga ei olnud ka. Õieti kuulusid nad kusagile mujale, sinnasamasse koos päikeselõõsaga, higiga Barbara nahal ja tundega, mis tüdrukut täitis. See oli segu ärevusest, ootusest ja millestki küllastumisest, pooleldi äratundmine ja pooleldi mõte, et maastik peaks olema õige pisut teistmoodi.

Kujutluspilt kerkis tema silme ette eredalt nagu mälestus. Päev, kõrb, kuumad päikesekiired. Mõnisada meetrit pikk betoonist müür, mille otsa oli tõmmatud okastraat. Vana lagunev telliskividest torn kaugemal sellest väljaspool. Pisike majalobudik seespool nägemisulatuses. Betoonist plats, eredas päikesevalguses valusalt hele. Natuke kaugemal hunnik rehve, kõrval teine samasugune muudest autode tükkidest ja jubinatest. Veel kaugemal kuhjades igasugu prügi, suured rämpsukünkad, mis küündisid müüridest kõrgemale. Majalobudiku vastas seismas üks lagunenud minibuss. Keegi mees teksades ja punase nokamütsiga. Tema kõrval ligi seitsmeaastane poiss, kes isukalt hallitanud saiatükki sõi. Sealsamas tema ise, vaatamas neid kahte ja ümbrust, tuttavat ümbrust vanade kaaslastega.

Vaid veel natuke ja ta võinuks nendega rääkida, vaadata toda maailma läbi ehtsate silmade, hingata sisse selle tolmust ja saastatud õhku. Kas ei olnud ta oma kodus kui võõras, kas ei jäänud ta perekond talle alati kaugeks? Ta ei mäletanud, ent kuidagi teadis, et kõik oli olnud teistmoodi, äratundmatult teistmoodi. Too kujutlus tõi temani rohkem kui vanemate jutud ja ilusaid pilte täis fotoalbumid. Karm ja ohtlik, räpane ja vaene oli see maailm. Vabadus ja julgus tähendas seal rohkem kui vaid sõnakõlksu. Mandunud ja metsik... kuid kas taltsutatus ei tee tuimaks? Haige, saastunud maailm. Tema maailm?

Surev maailm. Ainult mina olen järel. Ainult siin on mul lootust. Ärevus ja pinge moondusid õuduseks, vastikuseks nägemuse vastu. Ta võis peaaegu tunda prügimägede haisu. Kaugemale, ainult kaugemale tajutavast, tagasi isa juurde, argiellu, et ta võiks noil hetkil kõrbes kogetu igaveseks unustada... Ta ei mäletanud. Ta ei tahtnud mäletada. Ainult siin on mul lootust. Et too teine maailm teda kunagi tagasi ei nõuaks.

"Valmis sain, tule nüüd!" Isa hääl tõi Barbara tähelepanu ümbruse juurde tagasi. Oli vaid kõrb, tee ja auto, mille poole tüdruk kiiruga jooksis. "Leidsid sa jalutades midagi huvitavat?" "Ei, mitte midagi erilist." "Varsti peaksime lõpuks sellest pärapõrgust välja jõudma ka. Kui me mingist linnast läbi sõidame, otsime mõne koha, kus süüa saab. Ostame jäätist ka, seda sa ju tahaksid?" "Jaa, kindlasti!" Auto sees olev jahe õhk tundus pärast kõrvetavat päikest taevalikuna. Barbara pani raadio tööle ning leidis pärast natukest otsimist mõnusa muusikaga jaama. Üksluine maastik möödus teispool akent, ilma et mõni suurem kivigi endale tähelepanu pöörama kutsunuks. Poolsuletud laugude vahelt üritas tüdruk teed jälgida ja mõtles rahulolevalt eesootavast õhtust onu pere juures.

I did it!

Yes, yes, a miracle has happened! I finally, finally after more than 6 years of wanting to do it, wrote that short story! (Many thanks here to Edvin, thanks to talking to whom yesterday I probably finally got around to it today.) Unfortunately for all non-Estonians reading, it's in Estonian... but I hope the rest of you enjoy :) Yes, I got the idea for this a bit more than 6 years ago. *feels like she could fly off the ground from the exhilaration* So then, the story itself...




Valgusesse


Annaga oli midagi valesti.
Ruth tundis seda, tundis nagu kõike, mis ta kaksikõesse puutus. Ta oli ärganud mingi ebamäärase ärevuse peale, teadmata põhjust, ent tajudes selle kiireloomulisust. Mõne hetke istus ta voodis ning üritas oma viieaastase mõistusega aru saada, mis teda häiris. Toas valitses rahu, öises vaikuses võis kuulda ainult Anna hingamist. Segaduses tõusis Ruth püsti ning hiilis tasakesi õe sängi juurde teda vaatama. Anna kohale kummardudes nägi ta, et kaksiku silmad olid pärani - ka tema ei saanud magada. Kas ta oli Ruthi kutsunud?

"Kas sul on paha olla?"
"Mul on külm."
"Aga siin on ju palav. Miks sul külm on?"
"Ma ei tea. Lihtsalt on."
"Tahad ma toon sulle oma teki?"
"Aga sul on ju ka vaja."
"Ma tulen ise ka sinu juurde."
"Too siis."

Ruth läks oma voodi juurde tagasi ja sikutas tekki, kuni sai selle kätte võtta. Tekk oli raske, ta ei jaksanud seda hästi tõsta. Aeglaselt vedas Ruth seda mööda põrandat Anna poole. Tirimine nõudis päris suurt pingutust. Tõbisena nõudis kõik päris suurt pingutust. Mõlemad kaksikud olid õige mitu päeva tagasi haigeks jäänud ja põdesid ikka veel. Kui Ruth aga ennast vahepeal juba paremini tundis ja mängida tahtis, siis Anna lamas ikka samamoodi vaikselt edasi ja isegi ei rääkinud eriti. Nüüdki pidi tervem õde viimast jõudu kokku võttes üksinda teki tema peale tõmbama, et seejärel Anna juurde linade vahele ronida.

"On sul nüüd soojem?"
"Ei ole."

Ruth tundis, kuidas Anna tema kõrval üleni värises, ise kuum ja higine. Midagi oli toimumas, midagi tõesti valesti, aga ta ei saanud aru, mis. Nad olid õega eluaeg teineteise mõtteid teadnud, tegutsenud pigem ühe terviku kui kahe eraldi inimesena. Nüüd tajus Ruth vaid seda, et Anna oli temast eemal, harjumatult eemal. Ta võttis vaikselt lamava kaksikõe ümbert kinni ja nihkus veel lähemale, kuid see ei aidanud. Lõpuks Anna sosistas:

"Ma pean minema. Sinna üles."
"Kuhu üles?"
"Valgusesse. Kas sa ei näe seda?"
"Ei. Mis seal on?"
"Ma ei tea. See on ilus."
"Kuidas sa lähed sinna?"
"See tõmbab mind enda poole."
"Miks see mind ei tõmba?"
"Võib-olla sa ei pea veel sinna minema. Sa ju isegi ei näe seda."
"Aga ma tahan minna. Ma ei taha siia üksi jääda."

Pimeduses eristusid ähmaselt toas paiknevate mööblitükkide piirjooned. Ruth surus end veel rohkem Anna vastu ja üritas näha laes seda valgust, mis ta kaksikõele paistis. Ta tundis, kuidas iga hetkega muutus nendevaheline side üha nõrgemaks. Anna eemaldus temast, liikus talle kättesaamatu maailma poole. Meeleheitlikult üritas ta õest kinni hoida, säilitada kaduvat ühendust, näha läbi Anna silmade toda imelist kiirgust. Kogu oma lapselikus siiruses palus ta valgust, et see teda kaasa võtaks, ennast talle ilmutaks. Ta palus ja hoidis, kuni tema mõistus Anna omaga ühte voolas. Koos tundsid nad külma. Koos tõmbas neid miski. Tuba oli imelist helevioletset kuma täis.

"Ma näen nüüd. Ma tulen sinuga."
"Lähme siis."

Koos liikusid nad valgusesse.

MSN, new and improved

Veel haiglaseid mõtteid...


***

Paul says:
Tere Heidy! Kuidas läheb? Sul on mingi huvitav display pilt...

(See ei olnud minu valitud.)

Heidy says:
Oi, tere Paul! Kas pole tore see uus täiendatud MSN-i versioon? Sisesta ainult oma meeleolu tase skaalal ühest kümneni ja programm valib ise parasjagu sobiva kujunduse. Lisaks on see õppimisvõimeline ning kui sulle tema valikud ei meeldi, kohandub ta järk-järgult üha täpsemalt sinu eelistustega. Aga minul on ta küll kohe algusest peale toiminud laitmatu täpsusega, ei kujuta ette, mis veel paremaks minna võib.

(Ja see ei olnud minu öeldud.)

Heidy says:
Tõmba kohe täna endale ka, sa ei kujuta ettegi, kui võimas see on!

(MSN räägib minu eest.)

Paul says:
Peaks vist jah. Tuleta mulle meelde pärast. Aga enne räägi, mis uudist, pole mõnda aega suhelnud ega midagi...

(Ma istun oma toas arvuti taga.)

Heidy says:
Kuule, ei miskit erilist... nagu ikka, tead küll. Käisime tüdrukutega rannas täna jälle, neid päikesepaistelisi ilmu peab kasutama!

(Ja MSN räägib minu eest.)

Heidy says:
Millega ise tegelenud?

(Ja teeb kõike muud.)

Paul says:
Ikka töö, nagu tavaliselt. Loodetavasti peaks varsti puhkus tulema, ei meeldi ka kogu suvi kontoris kükitada. Saaks see nädalavahetus äkki kokku muidu?

(Me ei saa enam kunagi kokku.)

Heidy says:
Jaa, see kõlab nagu hea plaan! Lepime siis detailides täpsemalt kokku pärast. Aga mäletad, sa pidid MSN-i viimase versiooni alla laadima. Tuletan sulle meelde, see on lihtsalt liiga hea, et loobuda!

(Palun ära tõmba uut versiooni endale.)

Paul says:
Jah, olgu-olgu, ma teen seda siis kohe. On sul ikka kindlalt kõik hästi muidu? Sa kõlad natuke kummaliselt täna... mitte enda moodi.

(Sa ei tea, mida see kaasa toob.)

Heidy says:
Kõik on ülimalt hästi!

(Mitte miski ei ole hästi.)

Paul says:
OK, ma siis tõmban selle nüüd ära. Pean MSN-i kinni panema natukeseks... pärast räägib edasi?

(Ei, me ei räägi enam kunagi.)

Heidy says:
Ikka. Tsau siis praeguseks!

(Ma ei saa su heaks midagi teha.)

Paul says:
Tsau!

(Hüvasti, Paul.)

Lühijutt

Ühe loengu alguses tekkinud mõte/kujutlus. Jah, mul on imelikud mõtted. :)




***

5. detsember
Täna on essee tähtaeg. Ma ei saanud seda ära saata. Valmisolnud variant oli kesine, pastakaotsast välja pigistatud. Nüüd kirjutan ma uut, paremat. Ideed voolavad minust läbi ja valguvad iseenesest paberile. Selleks pole vaja mingit pingutust, mul on visioon sellest, mida teen. Head esseed ei saa endast jõuga välja sundida. Ma ei taha enam saata keskpärast, ainult paari punkti saamiseks mõeldut. See on midagi enamat. Kui ma ainult võiksin, kui ma ainult suudaksin luua midagi täiuslikku. Paari tunni tagant loen ma kirjutatu üle ja teen parandusi. Ikka on mingid konarused, üldisesse voolu sobimatud sõnad ja laused. Ma ei ole kunagi suur esseemeister olnud. Aga selle ma teen ära, ma ei saa lõpetada enne ülimuslikkuseni jõudmist.

6. detsember
Teine päev kirjutamist. Veel pole ma täiust saavutanud. Mind valitseb suur loomepalavik. Toit ja uni tunduvad täiesti ebaoluliste nähtustena. Ma tean, et tähtaeg on möödas ja mul on aega homseni, kui tahan üldse mingeid punkte essee eest saada. Ka see pole tähtis, enam mitte. Vahepeal kuulen ma hääli oma peas, mis dikteerivad mulle. Segaselt, mitu erinevat korraga. Minu enda hääl on kõige arusaadavam. Iga lausega muutub ta öeldav täiuslikumaks. Ikka pean ma parandama üle valesid kohti, tekitama suuremat selgust algsetesse mõtetesse. Isegi kõige pisematesse detailidesse süvenemisel ei vaibu algne hoog, mul pole vaja peatuda ja mõelda. Inspiratsioon juhendab mind lakkamatult, ma liigun ainult vooluga kaasa ja kirjutan.

7. detsember
Viimistlen. Essee ei ole ikka veel päris täiuslik. Kord muutsin ma terve lõigu ära, see oli madalam, sobimatu. Iga uue parandusega ma tunnen, et see ongi minu elu mõte, kirjutada valmis see üks ülimuslik töö, pühenduda ainsale tegevusele kogu oma hingega. Ma ei ole kunagi varem midagi sellist saavutanud, keegi pole varem midagi sellist saavutanud ega saavuta ka, see essee on ainulaadne, parim, ja see on minu looming. Kas ma saaksingi rohkemat tahta? Ma olen mittemiski, ma olen kübeke kosmosetolmu kaootilises maailmas, aga minu kaudu on sellesse sündimas midagi täiuslikku, täiuslikult mõttekat ja korrapärast. Minu hääl dikteerib mulle sõnu ja ma tean, et see on minu elu tipphetk, midagi suuremat ei ole enam võimalik luua.

8. detsember
See on valmis. Akadeemilises mõttes pole sellel enam tähtsust, aga minu jaoks koondub kõik sellesse ajapunkti, eneseteostuse kulminatsiooni. Varsti pean ma essee ära saatma, mis siis et liiga hilja. Ainult minust väljapoole jõudes saab see tegeliku väärtuse.


***
Professori kabinetti sisenes vaikselt üks kõhnemapoolne silmapaistmatu välimusega tudeng. Õppejõud tõstis arvutiekraani tagant pilgu ning uuris noormeest põgusalt.
"Ma ootasingi, et te tulete. Jah, teie essee oli suurepärane. Isegi rohkemat kui suurepärane, see oli parim, mida ma kunagi lugenud olen. Selle kohta võiks peaaegu kasutada sõna täiuslik, niivõrd kui siin ilmas üldse miski taolist nimetust väärida saab. Teie mõttelend ja sõnaosavus on muljetavaldav."
Naine tegi oma juttu pausi ning süvenes pikemalt nooruki rohekashallidesse silmadesse, mis vaatasid teda äraootavalt, stoilise rahuga.
"Muljetavaldav, aga paraku esitatud liiga hilja. Nagu te teate, ei saa ma teile selle eest ühtegi punkti anda. Oleksite te antud essee saatnud mulle kolm päeva varem, saanuks te kahtluseta maksimumtulemuse."
Professor vaikis. Tudengi nägu ei reetnud ühtegi emotsiooni.
"Ma tean. Ma tahtsin ainult, et te seda loeksite."
Õppejõu küsiva pilgu all süütas tudeng välgumihkli ning kattus järgmisel hetkel leekidega.