I did it!

Yes, yes, a miracle has happened! I finally, finally after more than 6 years of wanting to do it, wrote that short story! (Many thanks here to Edvin, thanks to talking to whom yesterday I probably finally got around to it today.) Unfortunately for all non-Estonians reading, it's in Estonian... but I hope the rest of you enjoy :) Yes, I got the idea for this a bit more than 6 years ago. *feels like she could fly off the ground from the exhilaration* So then, the story itself...




Valgusesse


Annaga oli midagi valesti.
Ruth tundis seda, tundis nagu kõike, mis ta kaksikõesse puutus. Ta oli ärganud mingi ebamäärase ärevuse peale, teadmata põhjust, ent tajudes selle kiireloomulisust. Mõne hetke istus ta voodis ning üritas oma viieaastase mõistusega aru saada, mis teda häiris. Toas valitses rahu, öises vaikuses võis kuulda ainult Anna hingamist. Segaduses tõusis Ruth püsti ning hiilis tasakesi õe sängi juurde teda vaatama. Anna kohale kummardudes nägi ta, et kaksiku silmad olid pärani - ka tema ei saanud magada. Kas ta oli Ruthi kutsunud?

"Kas sul on paha olla?"
"Mul on külm."
"Aga siin on ju palav. Miks sul külm on?"
"Ma ei tea. Lihtsalt on."
"Tahad ma toon sulle oma teki?"
"Aga sul on ju ka vaja."
"Ma tulen ise ka sinu juurde."
"Too siis."

Ruth läks oma voodi juurde tagasi ja sikutas tekki, kuni sai selle kätte võtta. Tekk oli raske, ta ei jaksanud seda hästi tõsta. Aeglaselt vedas Ruth seda mööda põrandat Anna poole. Tirimine nõudis päris suurt pingutust. Tõbisena nõudis kõik päris suurt pingutust. Mõlemad kaksikud olid õige mitu päeva tagasi haigeks jäänud ja põdesid ikka veel. Kui Ruth aga ennast vahepeal juba paremini tundis ja mängida tahtis, siis Anna lamas ikka samamoodi vaikselt edasi ja isegi ei rääkinud eriti. Nüüdki pidi tervem õde viimast jõudu kokku võttes üksinda teki tema peale tõmbama, et seejärel Anna juurde linade vahele ronida.

"On sul nüüd soojem?"
"Ei ole."

Ruth tundis, kuidas Anna tema kõrval üleni värises, ise kuum ja higine. Midagi oli toimumas, midagi tõesti valesti, aga ta ei saanud aru, mis. Nad olid õega eluaeg teineteise mõtteid teadnud, tegutsenud pigem ühe terviku kui kahe eraldi inimesena. Nüüd tajus Ruth vaid seda, et Anna oli temast eemal, harjumatult eemal. Ta võttis vaikselt lamava kaksikõe ümbert kinni ja nihkus veel lähemale, kuid see ei aidanud. Lõpuks Anna sosistas:

"Ma pean minema. Sinna üles."
"Kuhu üles?"
"Valgusesse. Kas sa ei näe seda?"
"Ei. Mis seal on?"
"Ma ei tea. See on ilus."
"Kuidas sa lähed sinna?"
"See tõmbab mind enda poole."
"Miks see mind ei tõmba?"
"Võib-olla sa ei pea veel sinna minema. Sa ju isegi ei näe seda."
"Aga ma tahan minna. Ma ei taha siia üksi jääda."

Pimeduses eristusid ähmaselt toas paiknevate mööblitükkide piirjooned. Ruth surus end veel rohkem Anna vastu ja üritas näha laes seda valgust, mis ta kaksikõele paistis. Ta tundis, kuidas iga hetkega muutus nendevaheline side üha nõrgemaks. Anna eemaldus temast, liikus talle kättesaamatu maailma poole. Meeleheitlikult üritas ta õest kinni hoida, säilitada kaduvat ühendust, näha läbi Anna silmade toda imelist kiirgust. Kogu oma lapselikus siiruses palus ta valgust, et see teda kaasa võtaks, ennast talle ilmutaks. Ta palus ja hoidis, kuni tema mõistus Anna omaga ühte voolas. Koos tundsid nad külma. Koos tõmbas neid miski. Tuba oli imelist helevioletset kuma täis.

"Ma näen nüüd. Ma tulen sinuga."
"Lähme siis."

Koos liikusid nad valgusesse.