Jälle sünnipäevalt

Seekord siis Laura ja Kunni omalt. Vana hea seltskond. Jah, ka see on olemas. Ja hea. Naljakas mõelda. Nendelt õppisin ma lihtsa inimlikkuse väärtust. Seda, et alati ei pea olema sügavat hingesugulust või kõrgelennulisi filosoofilisi arutlusi. Et mõnikord - sageli - loeb hoolimine, koosolemine, jagatud rõõm, mingisugusel igapäevasel tasandil läheduse tundmine. Et see ongi see, millel inimsuhted tegelikult põhinevad. Vähemalt praegu ma tunnen, et nendest õppetundidest on kasu olnud. Kuigi ma tean, et ma ei ole veel kaugeltki kõike omandanud. Aga elu olekski igav, kui kõik oleks juba käes.

Nüüd olen ma siis ära kogenud mõlemad äärmused - või vähemalt mõlemad pooled - ja peaks vähemalt teoorias proovima leida nendevaheline tasakaal. Tasakaal enda ja teiste vahel. Fritz Riemann leidis, et see on üks inimese põhidilemmasid. (Seega pole vast hullu, kui ma ideaallahenduseni välja ei jõua?) Praegu on teised mulle väga tähtsad. Mis on iseenesest väga tervitatav (eriti arvestades seda, kuivõrd mul on vaja oma sotsiaalseid oskusi arendada, et mingi nõustamise vms jaoks tarviliku tasemeni jõuda). Kui ma nüüd veel suudaksin mäletada, et elus on tähtsat ka muud peale teiste inimeste. Ilmselt on tegu muidugi lihtsalt ühe faasiga. 4 kuud tagasi ei olnud inimesed mulle praktiliselt üldse tähtsad. Ja praegune faas on piisavalt nauditav, et tegelikult selle kestmist soovida.

Sünnipäeva juurde tagasi tulles... oli hea jälle näha kogu seda suvist seltskonda koos. Mul on kuri kahtlus, et kõigi nende 12 aasta jooksul, mis ma Gerdat ja Gerlyt tunnen, sain ma nendega kooliväliselt kokku võib-olla umbes sama palju kordi kui Kunni, Lillu ja Jariga selle ühe suve jooksul. Soodsad tingimused kambavaimu tekkeks. Muidugi sai Laurat peaaegu sama palju nähtud... Airit ja Elerini vähem, aga lisaks sai nende kõigiga (peale Jari) 3 aastat samas klassis käidud, suheldud jne. Tuttavad näod, hubane õhustik. Kas selline ongi siis "sõprade keskel viibimise" tunne? Ma ei tea. Kas saab olla sõber ilma igapäevatasandist kaugemale ulatuva mõistmiseta? Aga ometigi tundub mulle, et see nimetus on antud juhul õige.