Õnnis põrumine

Ehk siis eile oli väitlusturniir. Ma olin paaris Renéga. Ja kuigi ma kindla peale kohtade jaotust ei tea, on suhteliselt ebatõenäoline, et kellelgi meist veel hullemini läks. Arvestades seda, kui suurte raskustega toimus meie mõttevahetus valmistumise ajal, polegi see vast üllatav tegelikult. Kummagi ideed lihtsalt ei jõudnud kuidagi päriselt teiseni, kuigi me tõesti üritasime. Vähemalt nüüd ma tean kindlalt, et meil ei tule see koos välja. Kuigi alati võib seda väljakutsena võtta ning just pikemat aega intensiivselt üritada vastavat koostööd arendada. Aga ilmselt on kergem minna lihtsamat teed.

Vähemalt sain ma näha elavat tõestust sellele, et kusagilt intellektitasemelt alustades muutub igasuguste lihtsate asjade tegemine raskeks, sest inimese enda mõtlemine on nii keerukas. Mitte et väitlus just vast eriti hea näide "lihtsatest asjadest" oleks, aga vaadata/kuulda, kuidas teine loob valmistudes seoseid erinevate mõistete/ideede vahel umbes 5-mõõtmelises ruumis ja üritab filosoofiliselt põhjendada erinevate terminite kasutamist oma kõnes... on omaette kogemus. Kuigi suht kõik, mis Renésse puutub, on omaette kogemus. Ja see on tore. Tema on tore. Olgu koostööga väitluses, kuidas on, aga väljaspool seda temaga vestelda on midagi erilist. Kahju, et selleks siiani nii vähe võimalusi olnud.