Pärnus, üle kuu aja

Nostalgia. Kõik tundub mingisse eelmisse ajastusse kuuluvat. Ei, tegelikult ma ei igatse seda ajastut taga. Aga selles oli oma kordumatuid väärtusi ja kasutamatajäänud võimalusi. Ma ei tea, kes ma praegu olen. Mul on tunne, et ma võtsin Tartusse iseennast kaasa umbes sama palju kui igasugu käegakatsutavaid asju - parasjagu, et kenasti hakkama saada, aga ainult väikese osakese kõigest, mida tegelikult on... või on asi lihtsalt selles, et kuna kõik on nii hea, pole mul iseenda järele õiget tarvidust? Mul on maailm, uued kogemused, toredad ja huvitavad inimesed... see kõik vajab avastamist. Ja nii ongi õige. Aga ilma iseendata pole mul sellele kõigele midagi vastu pakkuda. Ma ei saa kellelegi korda minna, kui ma olen ainult ümbritseva maailma ja iseenda mineviku mina kaja. Kuigi ma ei tea, kuidas hoida ühteaegu sidet nii iseenda kui teiste inimestega. Need reaalsused on lihtsalt liiga ületamatult erinevad. Võib-olla kui ma piisavalt palju ja süvenenult Jungi loen, oskan ma seda kunagi kuidagimoodi sõnades seletada.

Seniks kuulan ma Lacrimas Profunderet ja mõtisklen Kierkegaardi surematute ideede üle. Kuigi mitte temalt endalt pärinevate, kuid tema "Kartuse ja värina" kaudu mulle lähedaseks saanute. Tumesinine. Lacrimas Profundere + Kierkegaard. Lõpmatu resignatsiooni liikumine. Ma olen selleks ikkagi liiga inimlik.