Oktoobri algus Tartus

Kummaline mõelda, et üks kuu on nüüd juba Tartus oldud. Aeg on läinud nii kiiresti ja nii huvitavalt. Samas olen ma siinse eluga juba piisavalt ära harjuda jõudnud, et kogeda raskusi kujutlemisel, et kunagi oli teisiti. Eks heade asjadega harjuta kiiresti... Muidugi näis, kuidas see kõik edasi kulgeb. Esialgu on muidugi kerge... või no, samas peaks just esialgu raske olema? Ma ei tea, igatahes tundub, et kõik mu ebatervelt hirmsad kujutlused sellest, milline mu elu Tartus välja nägema hakkab, olid alusetud. Ma ei ela tänaval, tööta kolmel kurnaval töökohal ilma palgata, kerja toitu, kumbki mu vanematest pole ära surnud, mu kursakaaslased pole vägivaldsed, ma ei ole surmavalt haige, kolmas maailmasõda pole alanud. Selle asemel elan ma täitsa normaalses ühikas koos mitte just minu sorti inimese, aga normaalse toakaaslasega, olen finantsiliselt üllatavalt kindlustatud oma vanemate (mõlemad elus ja terved) poolt, mu kursakaaslased (vähemalt need, kellega ma lähemalt suhelnud olen) on fantastilised, lisaks sellele on Tartu üleüldse täis toredaid ja huvitavaid inimesi... Ma ei saa aru, mis teema on sellega, et mu elu nii kahtlaselt hea on. Kuigi ma absoluutselt ei kurda selle üle! Minu poolest võib see määramatult jätkuda...

Ma vist ikkagi ei ole päris introvert. Puhas ekstravert pole ma kindlasti mitte, aga "reaktiivse introvertsuse" teooria tundub kuidagi kinnitust saavat. Ehk siis asi pole selles, et mulle suhelda ei meeldiks inimestega, vaid selles, et siiani polnud mu ümber just eriti palju selliseid inimesi, kellega seda teha. Muidugi ilmselt ei saa ühe kuu põhjal päriselt kaugemaleulatuvaid järeldusi teha. Näis. Jungi isiksustüüpide süsteem väga ambivertsust ei armasta, kuigi sellest edasi arendatud süsteemide kohta pole ma päris kindel. Peaks nendega ilmselt uuesti lähemalt üle tutvuma ja mõtisklema. Ilmselt ma ikkagi olen pigem introvert, aga mitte eriti tugevalt. Tegelikult ma ei tea praegu üldse, kes ma olen. Keskkond mõjutab seda mina-taju ikka nii palju...