Minu isa

Minu isa on vana võlur - jah, koos teravatipulise kübara ja pika halli habemega, nagu neid sageli piltide peal kujutatakse. Ta elab väikeses puidust ehitatud tornis põldude ja laante vahel. Tornis on tal igasugu riistapuid ja ülevalt saab öösiti tähti vaadata. Katusel on luuk, mida saab seestpoolt lahti teha ja sealt taevast näha. Kui valgus põleb, on katuse all väga hubane, justkui istuksid mõnes puutüves või hiireurus. Aga pimeduses võiks peaaegu ära unustada, et sul üldse seinad ümber on. Mu isa armastab tähti ja mina ka.

Minu isa leab kaugel linnadest ja nende saginast, kuid inimesed tulevad ise tema juurde. Mõni tuleb abi paluma, teine katuselt taevast uurima, kolmas lihtsalt võluri eluaset imetlema. Kõik külalised kutsub ta sisse, pakub neile teed ja juhatab nad selleni, mida nad vajavad. Vahel lennutab ta laste meeleheaks toas ringi tulekerasid või tekitab sädemete ja suitsu seest neile ilusaid kingitusi. Ka loomadega räägib ta ning sageli tulevad linnud tema õlgade peale istuma, hundid ja metskitsed aga lasevad tal endale pai teha. Mu isa armastab kõike elavat ja mina ka.

Minu isa õpetab mulle paljusid asju. Vahel käime koos metsast haruldasi ravimtaimi otsimas. Teinekord näitab ta mulle, kuidas vihma ja tuult manada. Tal on tornis päris suur raamatukogu ja sageli veedame seal koos tunde, uurides mõnda vana paksu köidet. Temaga koos pole kunagi igav, sest ta oskab kõigest midagi huvitavat jutustada. Minu isa on hästi tark ja kunagi olen mina ka.

Veab sellel minal.