...ja siin see on!

Tähed möödusid kiiresti laeva juhikabiini vaateakna eest. Kaugemal paistis kauaoodatud sihtmärk: vaenlase vägede uut salajast relva kandev satelliit, mille hõivamise edukusest sõltus pikaleveninud sõja tulemus. Jälitajad olid maha raputatud, punaka päikese ümber asteroidina tiirlevat keskust ei valvanud enam keegi. Paljud ustavad kaaslased pidid diversiooni nimel surma saama, kuid nende ohver tähendas Marekile edu. Pingeliselt suunas ta juhtimishooba juba üpris lähedal paistva korrapäratu metallikuhja poole. Enam ei seisnud miski tema ja lõppeesmärgi vahel.

Ootamatult raputas tugev põrge kogu laeva. Mida see pidi nüüd tähendama? Vaateaken näitas jätkuvalt musta tühjust väikse aeglaselt läheneva jublakaga. Ühtki alust peale tema oma ei paistnud mõõteriistade järgi kogu tähesüsteemi ulatuses leiduvat. Teist korda põrkas laev millegagi kokku. Kasvavas paanikas püüdis Marek aru saada, mis toimus. Siiani abiks olnud rodu vilkuvaid näite lülitus vaid paar sekundit hiljem välja. Kolmas raputus ning kabiini seinad hakkasid pragunema, puhtast energiast vaateaken aga hajus piloodi silme ees. Enam polnud kahtlust lähenevas lõpus...

"Game Over. You lost." Vihaselt tõusis Marek püsti ning virutas jalaga vastu tooli. Juba kolmandat nädalat üritas ta mängus lõpuni läbi murda, kuid iga kord jäi mõni hukatusliku tähendusega pisiseik kahe silma vahele. Seekord oli ta lõpuks ometi nii lähedale jõudnud, kõigist vastastest läbi murdnud. Kuidas sai ta unustada, et keskusele ohutult lähenemiseks läks tarvis mõne autoriseeritud vastaspoole aluse koodi? Pooleldi mängu, pooleldi enda peale pahaselt lõi poiss paar korda rusikaga vastu seina. Kerge valu sõrmedes mõjus rahustavalt. Nüüd juba taltununa lülitas ta arvuti välja ning loivas kööki.

Külmkapis leidus jogurtipakk ja paar lihakonservi. Avanud viimastest ühe ning tühjendanud selle sisu taldrikule, täitis Marek suurte suutäitega oma kõhtu. Kell lähenes kaheksale ja vanemaid polnud ikka veel kodus. Õieti ei mäletanudki poiss enam, millal nad viimati kõik kolmekesi koos söögilaua taga istusid. Samas ega ta isegi palju aega kodus veetnud ning sellest vähesestki läks enamik arvuti peale. Kui Arvi haige poleks, kuluks toogi õhtu sõbraga teleka ees lesimisele või netis surfamisele. Paraku jäi semu nädal tagasi tuulerõugetesse ja nakkusohu tõttu ei lubatud teda isegi natukeseks külastada. Nukralt valas Marek endale kruusi virsikujogurtit ja rüüpas seda aeglaste lonksudega. Minna polnud kusagile, kuid inimtühi lambivalgel korter muutus akna taga hämaruse süvenedes üha kõledamaks. Seinakella tiksumine oli ainuke kuuldav heli.

Mõni minut hiljem tõmbas poiss endale õueriided selga ja lukustas väljudes enda järel ukse. Aprillikuu lõpp oli sel aastal soe ning siin-seal leidus paneelmajade ümber juba õitsema puhkevaid sireleid. Ühe suurema põõsastepuhma juurde Marek esialgu suunduski. Lilled ei jätnud teda sugugi ükskõikseks, kuid kaheteistaastase noormehena ei saanud ta endale lubada selle tõsiasja avalikku tunnistamist. Nüüdki nuusutas ta roosadest ja valgetest õisikutest tulevat hurmavat lõhna natuke arglikult, justkui võidaks teda kohe tabada millegi sobimatu tegemiselt. Nähes põõsa all vedelemas kellegi poolt ära rebitud oksakest, korjas Marek selle ettevaatlikult üles ning alles nüüd julges nina sügavamale õite vahele suruda.

Sirelite juures sattusidki ta peale Ranel ja Siim. Esimene neist niisama pikk kui teine paks, vaatasid nad põlastusega kleenukest klassivenda ja naersid. Enne kui Marek liigutadagi jõudis, tabas teda esimene hoop näkku. Valust õhku ahmides üritas poiss oma alaliste piinajate hiigelkogude vahelt minema saada, kuid Siim haaras tema kätest kinni ning väänas need selja taha. Ranel kummardus otse tema kohale ning uuris üleoleva irvega Mareki hirmunud silmi.

"Lillepede," kõlas kohtuotsus. "Ahv on lillepede. Nüüd saab näha, mida sellistega tehakse, värdjas, raisk." Marek ei suutnud hoida ennast värisemast. Koolis olid Siim ja Ranel nii mõnegi vahetunni tema kallal kätt proovides veetnud. Need kaks ei mõistnud nalja. Õpetajate läheduses pidid nad end mingil määral talitsema, kuna viibisid hädaohtlikult lähedal eriasutusse saatmisele. Tänaval olid reeglid teised.

Järgmised löögid suundusid tema kõhu poole, tipnedes ühega tema jalgevahesse. Marek tundis, kuidas tema sisemust läbis tuige, mis väljus tema suu kaudu koos äsjasöödud jogurti ja lihakonserviga. Ranel hüppas vastikusest paar sammu eemale ning vandus valjusti. Ka Siim laskis oma ohvrist instinktiivselt lahti ning too kukkus pooloimetuna okseloigu kõrvale maha. Nähes, et see on ta võimalus põgeneda, upitas poiss ennast püsti ning jooksis kogu allesjäänud jõuvarusid kokku võttes ründajatest eemale.

Viimastel ei kulunud palju aega talle järele jõudmiseks. Koos tõukasid nad teda selja tagant, nii et Marek näoli maha kukkus. Siim pööras ta ümber ning Ranel hakkas teda jalgadega peksma. Enam ei olnud poiss päris kindel, mis toimus. Põletav valu tema ninas segunes valuga kõhus ja külgedes ning pisarad, mida ta ei suutnud enam tagasi hoida, liitusid soojade niredega, mis tundusid olevat verest. Silme ees jooksid rohelised ja mustad laigud ning Raneli ja Siimu varjas pimestavalt ere valgus.

Valu ei olnud enam. Valgus tundus katvat kogu taeva ja ümbruse Mareki kohal. Sulgedes silmad, tajus ta soojuselainet endast üle hoovavat. Tema piinajad olid kadunud. Asfalt tema all oli kadunud. Mõne hetke tundis ta end vajuvat sügavale mittemiskisse. Siis hajus teadvus ka sellest.

Vaevuavatud laugude vahelt jõudsid Marekini viimased kiired hajuvast valgusest. Täiesti ärkvel ja segaduses, hüppas poiss püsti. Ta seisis üksinda pimedal teel sirelipõõsaste juures. Ettevaatlikult puudutas ta oma nina ja külgi ning leidis nad terved olevat. Mida see kõik tähendama pidi? Istudes uuesti maha, üritas ta juhtunu üle järele mõelda. Tundus, nagu kogu seda jubedat kokkupõrget Raneli ja Siimuga polekski toimunud. Ometi olid nad alles äsja tema kohal seisnud, löönud teda, naernud tema valu ja pisarate peale. Meenutades paistis kogemus nagu taaselustuvat. Vahest oli ta surnud? Vahest kõndisid vaimud ilmas nähtamatult ringi samamoodi nagu elavad? Kuidas teada saada, mis siis ikkagi tõde olema pidi? Nõutult pööras Marek pilgu taeva poole - ja tardus hämmastusest paigale.

Kolm valguskera hõljus madalal otse poisi kohal. Nagu märgates ta avastust, hakkasid nad aeglaselt tegema ringe mingisuguse neid ühendava keskpunkti ümber. Iga tiiruga tempo kiirenes ning lõpuks ei suutnud Marek enam vahet teha, kust algas üks ja lõppes teine kera. Kolmest allikast ühinenud valgus muutus eredamaks ja kasvas läbimõõdult veelgi, kuni selle keskelt laskus alla kiirtevihk, mis läbistas Mareki - ning üheainsa hetkega jõudis temani teadmine, et ta pole enam kunagi üksi, et ta elul on väärtus ja mõte.

Valgus kadus. Taevas nägi jälle välja nagu ikka. Mõnda aega istus Marek liikumatult paigal, siis tõusis ning kõndis aeglaselt kodu poole.

Telekast kostis mingi armastajapaari ingliskeelset vaidlemist. Ema isegi ei pööranud korteriukse avanemise ja sulgumise peale pead. Ettevaatlikult astus Marek talle paar sammu lähemale ning nägi, et ta laud olid suletud. Eemalt kostis isa vaikset norskamist. Tasakesi, et mitte vanemaid äratada, astus poiss köögist läbi, et vett juua. Seejärel suundus ta oma tuppa, kus heitis voodile pikali. Mõne hetkega võttis väsimus ta üle võimust.

Ähmastunud pilguga jälgis ta seda, kuidas pimedus ümberringi aeglaselt kahanes. Laest kiirgas õrna pärlmutterlikku valgust. Üha eredamaks muutudes tõrjus see ruumist varjud välja. Pimestavalt kirkana sundis see lõpuks poisi oma silmad kaitseks kinni pigistama.

Kui ta julges uuesti laugude vahelt ettevaatlikult piiluda, ümbritses teda helendav udu. Kurnatus, mis teda alles äsja vaevanud oli, hajus ning Marek tõusis üles puhanud ja värskena. Voodipesu lebas jätkuvalt tema jalge all, kuid ainult see tundus toast säilinud olevat. Kumavat aurutaolist hägu sisse hingates hakkas poiss ise üha rohkem valgust kiirgama. Tema rinnas ja kätes süttisid säravad kerad, millest voogas igasse suunda soojust. Raskusjõud ei surunud enam jalgu teki vastu. Kogu tema keha muutus üha kergemaks ja õhulisemaks, tõusis, hõljus vabalt ilma millegagi kokku puutumata.

Aeglaselt hajus udu poisi kohal. Pilku ülespoole pöörates nägi Marek kaugel eemal kimpu valgusepalle. Ümberringi hägu püsis, ainult tema ja tolle uue ilmutuse vahel moodustus läbipaistev tunnel. Iseenesest tundus ta hakkavat selle poole liikuma. Gravitatsioon ei takistanud teda enam. Piisas soovist läheneda oma sihtmärgile, et sulgkerge keha ülespoole kerkiks.

Lähenedes nägi ta suurt linna enda ees kõrguvat. See oli ehitatud kristallist mäe tippu ning ümbritsetud müüridega puhtast valgusest. Eemalt paistnud kiirgavad kogud helkisid kõrgete tornide tipus nagu majakatuled. Suur peavärav oli avatud. Kaugemalt seest kandusid Marekini helid, mille täiuslik harmoonia tõmbas teda nende poole. Järgides muusika kutset, hõljus ta väravast läbi. Tulvil imestust ja aukartust, sisenes ta valguse linna.