Wednesday, September 24, 2008

Telefonijutt

"Halloo! Maiu räägib."
"Tere! Laura siinpool."
"Oi, tsau! Pole sinust nii ammu kuulnud. Kuidas läheb?"
"Päris kenasti. Kuidas endal?"
"Nagu ikka. Tead küll: kool, kogudus ja muu selline. Eriti palju aega niisama olemiseks ei jää. Kuhu sa vahepeal kadusid muidu? Me üritasime Anne ja Liinaga sind ikka päris pikka aega kätte saada."
"Tead, oli vaja mõnede asjade üle omaette järele mõelda. Ennast ja maailma paremini tundma õppida."
"Mis asjade üle mõelda ja mismoodi tundma õppida siis?"
"See pole vist päris telefonijutt. Tegelikult ma natuke sellepärast helistasingi, et... ega sul lähiajal ei leidu mingit aega kokku saamiseks?"
"Pean vaatama, üks hetk... Ma kardan, et niisama kohtumiseks vist mitte. Aga me teeme neid noortekaid ikka neljapäeviti kogudusega, äkki tuled sinna? Kõigil oleks kindlasti hea meel sind näha. Pärastpoole saaks ehk natuke omaette rääkida ka."
"See ei oleks päris see..."
"Aga tule ikka, palun! Mitte keegi koguduse rahvast pole isegi kuulnud sinu käekäigust midagi."
"Ja ma ei taha kogu koguduse rahva ees oma käekäigust hetkel rääkida ka, kui sa mind mõistad."
"Mis sul siis sellist rääkida on, mida teiste juuresolekul ei sobi?"
"Tead, vahet pole. Unusta ära, et ma helistasin. Tsau."
"Oota, ära veel lõpet..."

***

"Halloo, tsau Anne! Ega Laura sulle vahepeal helistanud pole?"
"Ei ole. Miks sa küsid?"
"Ta helistas mulle just mõni minut tagasi ja tahtis kokku saada. Rääkis, et on mingite asjade üle järele mõtlemisega tegelenud. Tahtis minuga sellest rääkida. Mul aega pole, tead küll, aga kutsusin ta noortekale. See talle ei sobinud. Põhimõtteliselt ta lõpetas kõne ära, kui ma selle välja pakkusin. Väga imelik. Oskad sa sellest midagi arvata?"
"Kuule, ma ei teagi. Minu jaoks on hetkel uudis juba seegi, et tal hing sees ja nii. Aga sul on õigus: midagi on siin kummalist küll. Ma tõesti ei saa aru, miks ta juba kaks kuud lihtsalt konkreetselt väldib meid. Okei, nüüd võttis sinuga ühendust..."
"Ja see jutt viis mind veel rohkem segadusse. Ta on maailma avastanud? Ta ei taha sellest koguduse rahvaga rääkida? Tead, mulle tundub üha rohkem, et ta on omadega kuidagi valele teele sattunud."
"Kõlab küll sedamoodi. Ta on alati koguduse inimestega nii hästi läbi saanud! Alati armastanud igasugustel üritustel käia ja meiega koos olla. Sinu jutust jääb mulje, nagu räägiksid hoopis mingist teisest Laurast."
"Ma ei oska enam midagi arvata. Tead, ma pean nüüd lõpetama tegelikult, aga anna mulle teada, kui kuuled temast midagi. Ja... las see jutt jääb praegu meie kahe vahele."
"Muidugi. Head päeva jätku sulle!"
"Tsau!"

***

"Halloo, kas Eve?"
"Halloo! Mina siinpool jah. Kuidas läheb, Anne?"
"Kuule, huvitavalt läheb. Ega sa Laurast midagi kuulnud pole?"
"Ei, mis temaga siis?"
"Ta olla Maiule helistanud ja mingit imelikku juttu rääkinud. Et ta ei taha enam kogudusega tegemist teha. Ja siis et ta on meid sellepärast vältinud, et tegeles... "maailma avastamisega"? Mis kõlab veel eriti kahtlaselt."
"Nojah siis..."
"Annad äkki teada, kui midagi kuuled tema kohta?"
"Kindlasti."
"Ära seda juttu väga levitama hakka ka, ma ei tohiks õieti isegi sinuga sellest rääkida. Lihtsalt mõtlesin, et äkki oled kusagilt midagi minust rohkemat kuulnud."
"Kahjuks mitte. Keegi vist ei tea Laurast suurt midagi hetkel."
"Njah... Kuidas sul endal läheb muidu?"
"Täitsa kenasti, tänan küsimast. Ma tegelt liigun poodi nüüd."
"Okei, head poeskäiku sulle!"
"Ja sulle head päeva!"

***

"Tsau Linda! Tead, mis ma just kuulsin?"
"Tsau Eve! Mida siis?"
"Laura on sellepärast ära kadunud, et ta on halvale teele läinud."
"Ongi nii?"
"Tegelikult see ei üllata mind eriti. Juba suht mitu kuud käitus ta kuidagi... teistmoodi. Küsis isegi minu käest vahepeal kummalisi küsimusi Piibli ja Kristuse kohta. Et kust me teame, et kõik ikka oli nii, nagu seal kirjas. Nagu tema usk oleks vankuma löönud. Aga mõtetele, teadagi, järgnevad teod."
"Mida ta siis teinud on?"
"Tead küll... khm... tead küll. Halvale teele läinud."
"Okei... Aga mis siis nüüd saab?"
"Ma ei tea. Kas me saame üldse midagi teha? Minu kõnedele ta näiteks jätkuvalt ei vasta. Esialgu tuleb ilmselt lihtsalt oodata, kuni rohkem selgub. Sina pole vist asjaga eriti kursis?"
"Ei, üldse mitte."
"Nüüd sa igatahes tead sama palju kui mina... kui sa peaksid midagi kuulma, annad teada?"
"Ikka... Ja sina mulle?"
"Muidugi."
"Ok, tsau!"
"Tsau!"

***

"Hei Krissu, Linda siinpool."
"Hei! Kuidas läheb?"
"Tead, ma kuulsin just midagi täiesti põrutavat."
"Mida?"
"Laurat mäletad?"
"Jah, ikka. Pole ammu näinud teda."
"Temaga on halvasti."
"Mis juhtus siis?"
"Ta on... teelt eksinud. Ta ei usu enam. Ei pea õige elu reegleid pühaks. Ja käitub ka vastavalt."
"Sa mõtled nagu... peod, alkohol, seks?"
"Põhimõtteliselt jah vist."
"Issand jumal. Ma suhtlesin temaga viimati paar kuud tagasi ja siis tundus ta küll täiesti kena jumalakartlik inimene olevat. Mis vahepeal juhtunud on?"
"Ma ei tea. Pole ise teda näinud vist sama kaua kui sinagi. Aga nii palju, kui ma rääkida oskasin, kuulsin usaldusväärsest allikast."
"Täitsa jube lugu ikka küll. Niigi on vähe noori, kes õigele teele jõuavad, peavad need õiged veel omakorda eksima hakkama... Kas keegi on temaga, nagu, sellest vestelnud või nii? Üldse üritanud teda kuidagi aidata?"
"Pole aimugi. Ma ütlen, mul on täpselt nõnda palju infot, kui sulle praegu edastasin. Maiu ja Liina ja need käisid temaga rohkem läbi. Nemad vahest proovisid ka. Mul endal pole tema telefoninumbritki."
"Okei. Tegelt ema hüüab mind praegu, pean minema. Tsau!"
"Tsau!"

***

"Halloo, tere Maiu!"
"Tere Siret! Milline üllatus! Kuidas sul läheb?"
"Minul läheb hästi. Aga räägi mulle sellist asja... Palju sa Laura käekäigust tead?"
"Hetkel mitte just väga palju. Mis siis?"
"Kõige uskumatumad jutud levivad tema kohta. Et ta liitus satanistidega ja peab nendega musta missat ja meeletuid prallesid. Et tal on heroiinisõltuvus. Et ta läheb iga öö uue mehega voodisse - ja vahepeal teiste tüdrukutega ka. Mingid sellised lood. Ma ei kujuta ette, kui palju nendes tegelikult ka tõtt on. Aga samas kusagilt nad ju tulevad. Igal juhul tegid taolised kuuldused mind väga murelikuks."
"Mind ka, nüüd kui sa seda mulle räägid. Ainuke, mis ma Laurast tean, on see, et ta helistas mulle paar päeva tagasi ja tahtis millestki rääkida. Mul ei olnud aega temaga kokku saamiseks ja siis see jäigi katki. Kuidagi imelikult käitus ta küll. Mõtlesin, et midagi on viltu, aga rohkemat ma ei tea."
"Ühesõnaga keegi ei tea midagi, aga jutud levivad. Kuule, võta temaga ühendust ja küsi otse, mis värk on."
"Ma olen üritanud, aga ta ei vasta minu kõnedele. Käisin paar korda ta kodu juures ka, aga keegi ei tulnud ust avama. Mul lihtsalt ei õnnestu temaga enam ühendust võtta ja see kõik paneb täiesti kohutavalt muretsema."
"Võin ette kujutada... Aga proovi ikka edasi, äkki kuidagi ulatud temani siiski. Mis sõbrad me oleme, kui inimesel niimoodi ära kaduda laseme?"
"Sul on õigus. Eks ma ürita siis jätkuvalt."
"Tee seda. Neljapäeval näeme!"
"Neljapäevani siis!"

***

"Tere, Maiu!"
"Laura! Milline kergendus su häält kuulda!"
"Sa siis ootasid, et ma helistaksin?"
"Muidugi! Mida sa siis arvasid? Ma olen murest hulluks minemas su pärast. Kaod esiteks kusagile ära, siis helistad korraks, et jälle ära kaduda. Jutud levivad - ja veel millised! Keegi ei oska midagi kindlat öelda, aga ilmselgelt on midagi mäda. Sina oled ainuke inimene, kes mingit selgust tuua võiks, aga sind on raskem kätte saada kui USA presidenti. Palun räägi nüüd, millega täpsemalt sa vahepeal tegelenud oled."
"Mis jutud minu kohta levivad?"
"Et sa oled omadega väga rappa jõudnud. Uimastid, alkohol, satanism, metsikud orgiad..."
"Mida? Kustkohast nad seda võtavad?"
"See siis ei ole tõsi?"
"Muidugi mitte! Kuidas sa üldse niimoodi mõelda võisid?"
"Sa ju ei räägi mulle, mis toimub. Mis mul üle jääb kui kõlakatele toetuda... Äkki sa nüüd muudad seda?"
"Tahad teada, mida ma vahepeal teinud olen?"
"Jah."
"Kui aus olla, siis ei midagi nii põnevat kui sinu kirjeldatu. Sõitsin perega paar nädalat mööda Euroopat ringi. Lugesin väga palju. Istusin enamiku vabast ajast arvuti taga ja surfasin netis. Käisin metsas. Mõtlesin elu üle järele. Tutvusin mõnede uute inimestega. Sedasorti asju olen teinud. Ei midagi hirmsat ega hämmastavat."
"Aga sa ei ole nende kahe kuu jooksul kordagi koguduse rahvaga ühendust võtnud."
"Ei, seda ma tõesti pole teinud."
"Miks siis ometi?"
"Ma... tead... ma ei tule enam kogudusse tagasi. Minu maailmavaade ei lähe teie omaga kokku määral, mis lubaks mul seda teha."
"Äh?"
"Ma ei usu sama, mida teie. Ilmselt pole ma seda juba mõnda aega teinud, kuid mul läks vaja mõningast eraldatust, et sellest selgemini aru saada. Kas sulle pole kunagi tundunud, et kristlik jumalakäsitlus on liiga piiratud, liiga antropomorfistlik, et vastata tõele? Kuidas saab Universumi looja ja korraldaja olla vihane, kiivas, kättemaksuhimuline... tegelikult isegi armastav ja andestav? Kuidas saab tema loomingus eksisteerida midagi, millega ta poleks rahul - veel enam, mida ta aktiivselt hukka mõistab? Milline heatahtlik kõiketeadev Jumal määraks inimesed juba ette igavesi põrgupiinu taluma, päästes sellest saatusest vaid mõned erilised väljavalitud? Nii palju küsimusi, millele lihtsalt ei leidu adekvaatseid vastuseid... Oled sa ikka seal jätkuvalt?"
"Tead, ma ei oska sinu jutu peale midagi vastu öelda. Aga palun tule neljapäeval noortekale, räägi Kristoga, tema mõistab neid asju seletada. Ma saan aru, et sa oled segaduses. Jumalal on selleks kindlasti põhjus, Tal on kõigeks põhjus. Kindlasti räägib Ta sinuga, kui oma südame talle avad ja palud selgust. Sa ei pea selles olema üksi, me kõik tahaksime sind aidata ja sulle toeks olla. Ainult luba meil seda teha."
"See on sinust väga kena, kuid sa ei saa aru. Ma olin segaduses. Ma otsisin ja küsisin ja kahtlesin. Ma rääkisin ka Kristoga teiste seas. Ja ma olen vastustest oma järeldused teinud. Kui seda kõige lihtsamalt kokku võtta, siis - ma olen maausku. Paganausku."
"Laura..."
"Ma tean, et seda on raske omaks võtta. Ma ei ootagi, et sa selle peale rõõmust lakke kargaksid. Kui sa ei taha, ei pea sa minuga enam edaspidi suhtlema. Ma võin sulle oma vaateid rohkem selgitada. Võin eemale hoida. Võime ka lihtsalt suhelda ilma neid teemasid puudutamata. Kuidas sulle sobib. Ainult palun ära proovi mind kogudusse tagasi tõmmata. Sellel poleks muud mõju peale meievahelise sõpruse rikkumise."
"Aga mõtle, mida sa praegu räägid!"
"Sa ei pea praegu vastama, kui sa ei taha. Ma saan aru, et see tuli ilmselt šokina. Sa oled esimene inimene kogudusest, kellele ma seda räägin. Võimalik, et jääd ka ainukeseks. Mul tõesti pole plaani kogu rahvale korraga kuulutama hakata, et ma usku vahetan. Tarvidusel kuulevad nad ilmselt niikuinii kõike vajalikku sinu käest."
"Jumal küll..."
"Oijah, nüüd sain siis selle ära räägitud. Tahad sa veel minuga suhelda?"
"Muidugi!"
"Kas selleks, et mind kui kadunud lammast karja sisse tagasi tuua? Või millegi muu pärast?"
"Sa ei saa ometigi oodata, et ma sellise teatega lihtsalt niisama lepiks! Aga... olgu. Tead, neljapäeval on see noortekas, eks ole."
"Kuhu ma jätkuvalt tulla ei kavatse."
"Okei. Lihtsalt... mis siis, kui me samal ajal kusagil mujal kahekesi kokku saame? Sul on õigus, seda juttu ei anna korralikult telefonis ära rääkida. Ma... tahaks rohkem kuulda sinu uue maailmavaate kohta."
"See oleks tore. Kohtume siis kesklinnas kella kaheksa paiku?"
"Sobib. Tead..."
"Mida?"
"Tegelikult sinu kaudu ma ju kristlaseks saingi. Naljakas mõelda, kuidas nüüd kõik pahupidi on."
"Njah. Näeme siis neljapäeval?"
"Just. Nägemiseni!"
"Nägemiseni!"

1 comment:

anu said...

Ma ei oska jätkuvalt midagi konstruktiivset Sinu loodu kohta öelda. Meeldis.Just see jutt.