Seanss

Tüdrukud istusid laua ümber ja hoidsid kätest kinni. Satanist seisis toanurgas, õllepudel käes. Ülejäänud seltskond üritas jagada diivanipinda ja krõpsupakki.
Alma oli esimene, kellel kannatus katkes. "Kas midagi toimub ka või me lihtsalt istume siin kogu õhtu?"
Maigi pöördus ärritunult tema poole. "Kui sa asjasse niimoodi suhtud, siis muidugi ei toimu siin midagi."
Heiki pomises poolsosinal: "Huvitav, kaua see jant veel kestab." Maigi heitis noormehele vihase pilgu ning jätkas siis oma juttu. "Meil on vaja täielikku keskendumist. Unustame vähemalt praeguseks oma kahtlused ära. Mida rohkem usku meil sellesse üritusse on, seda suurema tõenäosusega jõuame ka tulemusteni."
Marta niheles oma istmel närviliselt. Ta oli natuke kristlane ning kogu see jamamine vaimude ja taldrikukeerutamisega ei meeldinud talle just eriti. Aga ära minna ei sobinud enam nagu ka. "Mis siis saab, kui keegi vastabki meile?"
"Siis me suhtleme temaga. Küsime küsimusi ja nii. Esialgu selliseid, mille vastuseid järele kontrollida saab. Selleks, et kindlaks teha, et õige värk on ikka. Kui väga veab, siis hakkab laud ka liikuma. Ma lugesin kunagi, et kellelgi olla laud mööda tuba ühest otsast teise lendama hakanud."
Maigi seletused panid Martal mööda selga judinad jooksma. Viimane asi, mida ta näha tahtis, oli kahtlaste vaimolendite jõul mööda Maigi elutuba ringi karglev laud.
"Vaevalt et siit enam midagi tuleb. Me oleme juba pool tundi istunud ja kätest kinni hoidnud ning isegi see taldrik pole kusagile liikuma hakanud. Ma ei jaksa enam varsti." Alma polnud kogu ideest ka just eriti vaimustatud, aga seda teistel põhjustel - täpsemalt ühel teisel põhjusel, kes istus samal ajal eemal diivanil ja tüdrukute üritust skeptilise pilguga jälgis.
"Proovime natuke veel. Palun? Äkki kui me nüüd tõesti ennast kokku võtame ja kõrvalistele asjadele ei mõtle, siis õnnestub ikkagi."
Maigile tuli toeks ka Helen, keda teisest veelgi rohkem kontakt teispoolsusega huvitas. "Äkki oleks parem, kui kõrvalised isikud siin ei viibiks. Ehk siis teie seal diivanil läheksite natukeseks ruumist välja?"
"Jah, just, kui te vaatate meid sealt niimoodi, siis pole ime, et keskendumisest midagi välja ei tule. Me kutsume teid pärast tagasi, sobib?"
Kolm noormeest ajasid ennast aeglaselt püsti ja kõndisid toast välja. Satanist võttis nurgas lonksu õlut.
"Äkki lähed sina ka?" Maigi ei teadnud satanisti nime. Ta oli keegi Rauli sõber ning siiani rääkinud õhtu jooksul ainult paar sõna. Või Maigile ainult tundus, et ta oli rääkinud.
Satanist võttis veel ühe lonksu õlut ning jalutas siis rahulikul sammul teistele järele.

Teised asutasid ennast parasjagu istuma veranda trepile. Maigi kodu asus linnast piisavalt väljas, et varasügisene loodus vaatepilti pakuks. Muidugi läks see-eest kulukaks igapäevane edasi-tagasi sõitmine.
Heiki tegi jutulõnga lahti. "Huvitav, mis neil nüüd hakkas? Ma mõtlesin enne, et niisama teevad nalja. Mis vaime nad seal loodavad välja manada?"
"Managu keda või mida tahes. See on inimeste vaba valik. Keegi meist ei saa kindla peale tõestada, kas seal teisel pool on midagi või ei ole. Aga minule isiklikult tundub kogu idee tegelikult väga põnev." Karl armastas end nimetada avatud mõtlemisega agnostikuks ning tundis, et peab seekord tüdrukute kaitseks sõna võtma.
"Einoh, põnev võib ta muidugi tunduda. Tegelikkuses on nii, et nemad istuvad seal toas laua ümber ja meie istume siin verandal ja kellelgi ei ole halli aimugi, mis edasi saama peaks. Mingi hetk viskab kellelgi üle ja ta lõpetab selle istumise ära. Siis me saame ehk teha midagi meie kõigi jaoks huvitavat."
Raul raputas ägedalt pead, nii et punakad lokid lendasid õhus. "Ära ole nende ürituse vastu nii karm, Heiki, mu sõber. Ma jätan sulle õiguse olla skeptiline, aga Karlil on õigus, tead. Nendes küsimustes ei saa keegi täiesti kindel olla. Sina usud, et seal toas ei juhtu mitte midagi, sa ei usu nähtamatuid jõude. Hüva. Keegi ei saa nende olemasolu veenvalt tõestada. Aga keegi ei saa nende olemasolu ka veenvalt ümber lükata. Mina isiklikult usun, et looduses leidub palju rohkemat, kui meie oma piiratud mõistuse ja meeltega hoomata suudame."
"Sellega olen ma muidugi nõus. Maailma keerukus on omaette küsimus. Mitte kuidagi ei tuletu mulle sealt aga see, kuidas taldrikukeerutamine meil seda keerukust paremini mõista aitama peaks. Isegi kui tüdrukutel mingi ime läbi vastuseid tulema hakkaks, kas saab olla kindel, et nad tulevad kusagilt teispoolsusest? Ja isegi kui ma peaksin eksima ning keegi päriselt olemasolev kummitus nendega vestlust pidama hakkaks, kust järeldub see, et ta tingimata meist targem olema peaks lihtsalt kuna ta on surnud? Mis siis kui ta on meist veel rohkem eksinud? Või äkki hoopis teeb meiega meelega nalja?"
Raul noogutas heakskiitvalt Heiki argumenteerimise peale. "Kui see üldise maailmavaate erinevuse osa välja jätta, siis tegelikult olen ma su jutuga nõus. Suremine ei pruugi kellelegi anda sügavamat arusaamist universumi toimimisest. Kuigi ühes küsimuses ilmselgelt siiski - nimelt mis juhtub meiega pärast surma, eks ole. Mis puutub naljategemisse ja vastuste ebausaldusväärsusse, siis ka sellega olen ma nõus. Aga siinkohal sa vist siiski alahindad Maigit. Ta vist mainis enne ka, et paneks vastaja esiteks ikka korralikult proovile."
"Kui seal tuleb mingi vastaja, mis on hoopis omaette teema ja millel ma sinuga täna diskuteerida ei viitsi."
Raul naeratas. Ta kaldus oma veendumustes natuke lillelaste poole ning uskus siiralt vendlusse ja sallivusse. Ka temal polnud tuju vaidlemiseks.
Mõnda aega istuti vaikides. Heiki noppis endale veranda trepi kõrvalt ühe rohukõrre ja hakkas seda aegamööda pisikesteks tükkideks rebima. Ülejäänud jälgisid tema tegevust. Satanist tõusis püsti ja kõndis kusagile pimedusse ära.
Karl, kes oli vahepeal blaseerunud pilguga enda ette vahtinud, tundus äkitselt üles ärkavat. "Kes see tüüp on? Keegi Maigi tuttav?"
Punaseid lokke raputati taas. "Minu tuttav. Nimeks on Mati. Ta on satanist. Kuigi seda on vist tema välimusest näha. Mõtlesin, et oleks huvitav teda teiega kokku viia."
"Kuhu ta läks?"
"Pole aimugi. Ilmselt ümbruskonnaga tutvuma. Küll ta tagasi tuleb. Ta oskab tegelikult väga huvitavatel teemadel rääkida, kui vestlushoogu satub."
Karl vangutas pead. "Tundub, et meid on tüdrukute poolt välja visatud ja satanistide poolt maha jäetud siia verandale aega surnuks lööma. Ma vist pean Heikiga nõustuma - nad võiksid seal sees juba kiiremini tulemusteni jõuda või ära lõpetada."
"Mängime kaarte õige." Raul tõmbas taskust välja kulunud paki. Kergendusega asuti turakat taguma.

Satanist jõudis tagasi umbes samal hetkel kui toast kostis vali klirin. Mäng jäeti pooleli ning kõik neli kiirustasid sisse vaatama, mis toimub.

Laual ja põrandal vedelesid tükid purunenud taldrikust. Tüdrukud olid igaüks ise nurka taandunud ning vaatasid ehmunud nägudega laua poole. Marta värises silmnähtavalt.
Noormehed seisatasid hämmastusest mõneks hetkeks. Esimesena sai kõnevõime tagasi Heiki. "Mis siin juhtus?"
Maigi astus erutatult talle lähemale. "See toimis. Taldrik liikus! Keegi meist isegi ei puudutanud seda. See tõusis laua keskelt õhku!"
Heiki vaatas tütarlast umbusklikult. Helen ruttas sõbranna juttu kinnitama: "Ta räägib tõtt. Algul kerkis taldrik hästi aeglaselt ja me kõik jälgisime selle liikumist. Siis... juhtus midagi. See lendas vastu lage ja purunes tükkideks." Alma noogutas ebalevalt Heleni sõnade peale ja osutas käega üles, kus võis näha taldrikust jäänud jälge.
"No kurat küll! Oleks ikka pidanud kaamera kaasa võtma ja seda kõike lindistama. Nüüd võis kogu see lugu sama hästi toimuda ja mitte toimuda, jäädvustus puudub." Karl laksas endale dramaatiliselt käelabaga vastu laupa.
"Kui sul oleks kaamera kaasas olnud, arvad sa tõesti, et ta jäädvustanuks sulle sellist fantastilist sündmust?" Heiki üritas olla irooniline, kuid pidi endale tunnistama, et ka tema skeptilised ajurakud said tüdrukute jutust kõigutatud. "Nägite te kõik neljakesi tõesti seda juhtumas?"
Maigi pööritas silmi. "Kolm meist neljast on sulle vist juba kinnitanud seda. Kuid palun, sa võid Marta käest ka küsida, kui ikka väga kindlaks teha tahad." Kõigi tähelepanu pöördus Martale, kes seisis jätkuvalt kõige kaugemas nurgas ja värises kogu kehast, käed kaitseks rinnale risti pandud. "Palun viige mind koju, keegi," oli ainuke lause, mida ta endast sosinal välja suruda suutis.
"Ta on vist šokis." Karl kõndis murelikult tüdruku juurde. "On sinuga kõik korras?" Marta vaatas talle hirmunud silmadega otsa ja raputas pead. "See ei olnud õige, me ei oleks tohtinud seda teha... ma ei taha siia rohkem jääda... palun vii mind siit ära, viige mind siit ära, keegi..." Rääkimine tundus teda veel rohkem värisema panevat. Karl võttis käega õrnalt tema õlgade ümbert kinni ja talutas teda ukse poole. "Ma arvan, et ilmselt oleks parem, kui ma ta tõesti koju viin. Andke mulle pärast teada, kui siin veel midagi huvitavat sünnib." Vaikseks jäänud noored järgnesid lahkuvale paarile ja vaatasid, kuidas nood Karli autosse istusid ja ära sõitsid.

Kui mootori heli oli juba kaugusesse kadunud, ütles Maigi, nüüd juba ka ise väriseval häälel: "Ma ei arvanud, et ta tõesti niimoodi kartma hakata võiks. Ta ei tahtnud selles kaasa teha, teate... rääkis, et ei tasu niimoodi kurja torkida. Ma väitsin vastu, et mis siin ikka halba juhtuda saab, veensin teda... Oleks pidanud ta rahule jätma. Aga ma ei mõelnud ju, et niimoodi..."
"Sa ei saanudki teada, et niimoodi läheb. Rahune. Karl viib nüüd Marta koju ja kõik on korras. Midagi hullu tegelikult ei juhtunud. Sa ei pea ennast sellepärast süüdi tundma." Raul kallistas Maigit ja lisas: "Mõtle, kui hästi teil tegelikult läks. Ma oleks ise tahtnud hea meelega Marta asemel olla. Kahju, et need peavad ikka tingimata naised seal laua ümber istuma."
"Kes selle totrusega välja tuli, et ainult naised?" Satanist, kes polnud siiani sõnagi lausunud, sattus äkitselt tähelepanu keskpunkti. "Ainuke argument, mida mina näen nende eelistamise kasuks, on nende suurem huvi teema vastu. Tõsi, naisterahvad on mõnevõrra vastuvõtlikumad. Aga siiski ei saa ma aru, mis mõttega kasutada kõhklejaid ja hirmunuid, kui huvitatud meesisikuid siin ilmselgelt leidub."
Helen kehitas õlgu ja vastas kergelt vabandaval toonil: "Ma lugesin kusagilt, et nii on kõige parem. Võimalik, et ma eksisin." Seejärel juba trotslikumalt: "Kust sa ise nii palju tead, et oma jutu õigsuses kindel olla?"
"Oo, ma tean piisavalt ja piisavalt headest allikatest, usu mind." Satanist vaatas muiates Heleni poole. "Ma ei kahtle, et need allikad pakuksid sullegi huvi, kui sa nendega kokku puutuksid."
Raul ruttas rõõmuga sõpra toetama. "Kuivõrd ma Matit tean, siis ta üldiselt teab mida räägib. Nii et järgmine kord võtate mind kampa, kui midagi sellist ette võtate?"
"See oleks suurepärane!" Maigi oli taas oma sõiduvees. "Kas keegi tahab veel järgmine kord kaasa teha? Ega sina, Mati, juhuslikult huvitatud ole?"
"Ma ei hakkaks praegu midagi kindlat selle kohta ütlema. Esialgu tahaks paremini tutvuda ülejäänutega ja teie plaanidega nende seansside osas. Ausalt öeldes ma kahtlen, et teie üritus mulle suuremat huvi pakuks."
Helen vaatas nõutult enda ümber ringi. "Muide, kuhu Alma ja Heiki kadusid?"
Raul muigas. "Ah need kaks... nad avastavad teineteist, tead. Laseme neil olla. Küll nad välja ilmuvad jälle." Mõistva muhelusega suundus allesjäänud nelik Rauli järel elutuppa tagasi.

Maigi koristas taldrikukillud ära ja noored võtsid jälle laua ümber istet. Vaimudest ja muust taolisest oli selleks õhtuks küllalt saadud ning hea meelega võeti vastu Rauli pakkumine kaarte mängida.



Maigi päevik, 24.09.2007

Edu ja läbikukkumine. Ma ei tea, kas peaksin kurvastama või rõõmustama. Näiliselt pigem ju viimast, kuid ometigi tunnen rohkem esimest. Midagi toimus eile õhtul - nii kaugele me jõudsime. Mingi märk anti meile. Kuid kust see tuli, kuidas see tuli, mida see tähendab? Kõik küsimused on jäänud vastuseta. Ma ei tea, kas neile on üldse võimalik niimoodi vastuseid leida.

Kõigi teiste arust olen ma lihtsalt lõbus sõbranna, kellel on vahel natuke hullud ideed. Tore tüdruk, populaarne, majanduslikult kindlustatud - elu on ilus, eks. Eilne õhtu oli nende arust ilmselt järjekordne naljakas eksperiment. Muidugi parem nõnda kui et nad tõde teaksid. Tõde minu teistsugususest, minu üksindusest, minu otsingutest.

Ma ei tea isegi, kes ma olen. Kuid mingi tunnetus, mingi igatsus juhib mind vääramatult selle poole, ei lase mul unustada enda eraldatust teistest minu ümber. Paljud kadestaksid - ehk kadestavadki - mu elu, kuid kõik tavalised väärtused on tähenduseta, tühised ilma selle miskita, mis üha enam tundub lootusetult kättesaamatu.

Vahest ma olen ise endale raskeks teinud selleni jõuda. Ma ju hoolitsen nii väga selle eest, et kõigile tavalise toreda inimesena paista. See muudab elu muidugi lihtsamaks ja turvalisemaks. Aga seesama satanist, kes eile õhtul meiega oli - kas ei teadnud ta midagi rohkemat, kas ei võinuks tema aidata mind edasi? Ma isegi ei proovinud temaga rääkida. Tema minuga muidugi mitte. Ma olen ju nii tavaline tore inimene.

Kui ma millelegi piisavalt pingsalt mõtlen, siis see juhtub. Isegi täiesti uskumatud asjad. Teiste arust mul lihtsalt veab hullupööra. Eks neil ole õigus ka. Aga seda ühte ma ei saavuta, kui sageli ja pikalt ma sellele ka ei keskenduks. Oma teed, oma inimesi. Juhendust. Ma tunnen ennast vahel nagu too eksinud lambuke piiblijutust. Ainult et muidugi pole ma mingi lambuke ja piiblis oleks mind kividega surnuks visatud või midagi. Seda tänapäeval vast õnneks ei juhtu. Aga muus suhtes... mida peab üks maagihakatis kahekümne esimesel sajandil tegema? Mida pean ma tegema, kui minu sees on midagi, mis ei ole selgitatav igapäevaelu mõistetega - ning see miski on mind defineeriv? Kui ma jään olemuslikult väljapoole ning otsin midagi väljaspoolt? Pean ma tõesti elu lõpuni kõigi eest varjama tähtsaimat osa minust?

Isegi see vaimude asi eile õhtul ei paljastanud kellelegi tõtt. Nad võtsid seda kui mängu. Seekord ei saanud teisteta läbi. Ma ei kujuta küll ette, kui palju kasu neist tegelikult oli. Vahest ei vii ka see suund mind kusagile.

Oijah... vähemalt saime selle taldriku õhku. Lähen ja olen nüüd tavaline edasi.



(Nagu alati, on kommentaarid oodatud ja teretulnud.)