Tuesday, September 23, 2008

Und mittesaav mõistus sünnitab jaburusi

...aga vähemalt on mul jätkuvalt kirjutamistunne sees...

***

Harri elas väikeses puumajas jõekaldal. Päeval käis ta tööl ning öösel magas. Räägiti, et miski ei suuda tema und häirida. Isegi kõige valjema müra peale keeras ta vaid teise külje ja norskas edasi. Ka võis ta magama jääda kõikvõimalikes asendites.

Ühel päeval tuli talle külla vanatädi. Harri oli endale just kaheks nädalaks puhkuse võtnud ning kavatses kogu selle aja voodis lesides mööda saata. Viisaka inimesena pidi ta nüüd ometigi tädikese sisse kutsuma ja teda võõrustama. Ta pakkus vanakesele süüa ja juua, vestles temaga ning üldse kandis hoolt selle eest, et tollel mugav oleks.

Lõpuks hakkas väljas hämarduma ja Harri otsustas magama minna. Tädikesele loovutas ta oma voodi, ise heitis diivanile pikali. Peagi suikus ta magusasse unne.

Kõigest paar tundi hiljem ärkas ta selle peale, et vanatädi sikutas teda käest. "Miks sina magad, kui mina ei maga?" nõudis too. Tahtes sugulase vastu kena olla, tõusiski Harri püsti ja veetis ülejäänud öö teist lõbustades.

Järgmisel päeval tundis võõrustaja ennast unise ja väsinuna, kuid vana tädike oli ikka sama värske ja reibas. Hetkekski ei andnud ta mehele asu, ikka pidi too midagi tegema või rääkima. Õhtul saatis Harri vanakese jälle oma magamiskambrisse. Seekord pani ta aga toa ukse väljastpoolt lukku. Rahuliku südamega jäi ta diivanil magama.

Ei jõudnud ta veel esimest unenägu lõpuni ära näha, kui jälle äratas teda vanatädi: "Tõuse üles! Ei pea sina mitte magama, kui mina püsti seisan!" Nüüd tundis Harri juba hirmu. Kuidas oli eideke lukustatud uksest läbi saanud? Imestama pani ka see, et tollel meest nii kergelt äratada õnnestus. Segaduses ei osanud ta tädikesega muud peale hakata kui taas kord öö temaga vesteldes mööda saata.

Hommikuks ei ilmutanud vanatädi ikka veel mingeid märke väsimusest. Harri ise jaksas aga vaevalt silmi lahti hoida. Külalise juuresolekul ei õnnestunud hetkekski tukastada. Too käitus nagu perenaine ja ei kavatsenudki mehe juurest kusagile minema hakata. Jätkuvalt ei tahtnud Harri sugulasega jämedalt käituda. Olukord hakkas aga vaikselt väljakannatamatuks muutuma. Nõutult läks ta sõbra juurde muret kurtma.

Sõber kuulas Harri jutu tõsisel ilmel ära ning ütles siis: "See ei ole sinu vanatädi. Ilmselt otsustas mingi deemon sind painama hakata ja võttis sinu sugulase kuju. Kui sa veel kauem tal enda kodus valitseda lased, ei saagi pärast enam lahti temast." "Aga mida ma siis tegema pean?" küsis Harri. Sõber ütles: "Käsi tal lahkuda. Viska ta välja. Kui ta ei lähe, raputa talle soola ja pipart peale."

Julgemana läks Harri tagasi koju. Eidekest nähes käskis ta tollel ära minna. Vanatädi vastas vihaselt ja nördinult: "Kas siis nii vähe hoolidki sa oma sugulasest? Mis sai su külalislahkusest? Kas sul häbi ei ole omaenese vanatädi välja külma kätte saata?" Kohmetunult ei osanud Harri esimese hooga sellele midagi vastata. Mis siis, kui tegu oli ikkagi tema sugulasega? Seejärel tuli aga meelde sõbra õpetus: deemoni ajab sool ja pipar minema. Kiiresti läks ta kööki, haaras soola- ja pipratoosi ning viskas mõlema sisu külalise pihta. Selle peale eideke karjatas ja muutus mustaks suitsuks, mis välisuksest läbi ja minema lendas.

Lõpuks ometi sai Harri rahulikult magada ning seda ta tegigi. Poole ööni kestis ta sügav uni. Siis äratas teda aga taas juba tuttavaks saanud sikutus. Tädike oli jälle kohal. Harri jooksis soola ja pipra järele ning kihutas painaja teist korda minema. Niipea, kui mees tukkuma jäi, naases eideke ent uuesti. Vajalikud tõrjevahendid nüüd juba käes, ei kulunud ta peletamiseks palju aega. Peatselt oli soovimatu külaline aga tagasi.

Nii möödus suur osa ööst: Harri ajas deemoni minema, see aga naases mehe äratamiseks, et uuesti välja visatud saada. Iga korraga muutus magamajäämine üha raskemaks. Uinumiseks ei saanud enam kasutada neid asendeid, milles tädike teda varem tabanud oli. Kui nii edasi läheb, ei saa varsti enam üldse magada, mõtles Harri pahuralt. Midagi tuli ette võtta.

Kui deemonit sai soola ja pipra abil peletada, sai teda vahest samamoodi eemal hoida? Proovimisest kaotada polnud midagi. Kahjuks jätkus Harril kumbagi vaid nii palju, et oma voodile ja selle ümber puistata. Lootes parimat, proovis mees magama jääda. Paraku ei leidnud ta enam ühtegi asendit, milles see õnnestunuks. Ainult ennast istuli upitades suutis ta viimaks uinuda.

Hommikul ärkas Harri üles päikest täis toas ja nägi tädikest nukralt voodist kaugemal kössitamas. Märgates mehe pilku lausus too: "Nutikas oled sa, inimene, ja erakordse unega. Enam ma sind puutuda ei saa. Ela siis rahus ja maga nii palju, kui tahad." Nende sõnade peale haihtus deemon ja ei ilmunud rohkem teda kimbutama.

Järgmise öö magas Harri nagu nott ning ei teinud teist nägugi, kui sõber ja deemon teda aeglasel tulel praadisid. Liha tuli vintske, aga hästi maitsestatud.

2 comments:

Anonymous said...

seda et, päris lõbus. siuke kerge must huumor, ma arvan et võiksd proovida Algernoni saata, ehk avaldatakse isegi.
http://www.obs.ee/cgi-bin/Zope.cgi/docs/ROOT/Algernon/index_html

Ivar Aedma said...
This comment has been removed by the author.