20

Jah... täna on eriline päev minu aastas. Ja sellega algab eriline aasta minu elus. Kunagi, kui ma olin väike, uskusin ma, et inimesed on kõige ilusamad, kui nad on 20-aastased. Kas just nii on, aga täitsa päriselt on aju 20-ndal eluaastal oma võimekuse tipus. Teismeliseea lõpp. Täiskasvanuks saamine. Muidugi ma olen umbes 13-ndast sünnipäevast alates iga aasta mõelnud, et issand jumal nüüd ma siis peaksin teoreetiliselt suureks saama vms. Eks asi vaikselt sinnapoole liigu. Nüüd tundub see juba kuidagi üpris loomulik - noorena tunnen ma ennast jätkuvalt ja loodetavasti veel pikka-pikka aega, aga lapsepõlv on kuidagi märkamatult jäädavalt minust eemaldunud. Olgu me sellest teadlikud või mitte, elu vool kannab meid endaga kaasas ning harvadel selgushetkedel tundub just praeguse hetke olek kõige loomulikum. Ma olen erinev lapsest, kes ma kunagi olin, ent ometigi jään ma sellekssamaks minaks. Jõgi voolab alati edasi, nii et sellesse ei saa kaks korda ühtemoodi astuda, ent ometigi on see alati sama jõgi. "Mina olen" jääb alati samaks. "Mina olen" on punkt. Kõige väiksem võimalik suurus ja ometigi lõpmatu. Mõõtmete ja piirideta. Mitteolemisega võrreldes olemine ja olemisega võrreldes mitteolemine.

Jumal on punkt, millest tuli Suur Pauk.