Mõttetus kuubis

Mind häirib see, et ma raiskan aega praegu. Ma olen tänasest päevast täpselt 3 tundi produktiivselt veetnud ja ka sellest ajast läks pool (küll kogemata) vale asja peale. Kui mul on tõesti vaba aega, võiks sellega ometigi midagi mõttekamat peale hakata kui šokolaadisöömine ja animevaatamine ja netis suvaliselt ringisurfamine ja mingite totrate tegelaste peale vihaseks saamine. Samas ma tõesti ei jaksa täna. Ainult et sama tunne oli eile. Ja üleeile. Ilmselt on asi madalrõhkkonnas, aga sellest võiks ometigi üle olla. On lihtsalt nii palju seda, mida ma praegu teha võiksin, selle asemel et suvaliselt oma päeva kusagile unustusse saata. Ja ikkagi ma istun siin niisama ja kirjutan seda täiesti ebaolulist juttu, selle asemel et teha midagi või suhelda kellegagi või isegi lihtsalt mediteerida ja sedapidi natuke mõttekamalt mitte midagi teha. Tegelikult on selle kõige juures ainult üks rõõmustav asi ning selleks on see, et ma praegu selle kõige üle nii ärritatud olen. Ärritumine iseenesest ei ole hea, aga ma arvan, et see on millegi muu kõrvalmõju, mis hetkel minu jaoks kohe väga hea on.

Tegelikult ma tean küll, mida praegu teha võiks, kuigi on juba hilja ja enamik päeva möödas jne. Võimalik, et pärast kirjutan veel siia midagi, aga hetkel lähen ja proovin seda siis. Tore on tegelikult vahelduseks natuke rohkem blogisse kirjutada.