Lühijutt

Ühe loengu alguses tekkinud mõte/kujutlus. Jah, mul on imelikud mõtted. :)




***

5. detsember
Täna on essee tähtaeg. Ma ei saanud seda ära saata. Valmisolnud variant oli kesine, pastakaotsast välja pigistatud. Nüüd kirjutan ma uut, paremat. Ideed voolavad minust läbi ja valguvad iseenesest paberile. Selleks pole vaja mingit pingutust, mul on visioon sellest, mida teen. Head esseed ei saa endast jõuga välja sundida. Ma ei taha enam saata keskpärast, ainult paari punkti saamiseks mõeldut. See on midagi enamat. Kui ma ainult võiksin, kui ma ainult suudaksin luua midagi täiuslikku. Paari tunni tagant loen ma kirjutatu üle ja teen parandusi. Ikka on mingid konarused, üldisesse voolu sobimatud sõnad ja laused. Ma ei ole kunagi suur esseemeister olnud. Aga selle ma teen ära, ma ei saa lõpetada enne ülimuslikkuseni jõudmist.

6. detsember
Teine päev kirjutamist. Veel pole ma täiust saavutanud. Mind valitseb suur loomepalavik. Toit ja uni tunduvad täiesti ebaoluliste nähtustena. Ma tean, et tähtaeg on möödas ja mul on aega homseni, kui tahan üldse mingeid punkte essee eest saada. Ka see pole tähtis, enam mitte. Vahepeal kuulen ma hääli oma peas, mis dikteerivad mulle. Segaselt, mitu erinevat korraga. Minu enda hääl on kõige arusaadavam. Iga lausega muutub ta öeldav täiuslikumaks. Ikka pean ma parandama üle valesid kohti, tekitama suuremat selgust algsetesse mõtetesse. Isegi kõige pisematesse detailidesse süvenemisel ei vaibu algne hoog, mul pole vaja peatuda ja mõelda. Inspiratsioon juhendab mind lakkamatult, ma liigun ainult vooluga kaasa ja kirjutan.

7. detsember
Viimistlen. Essee ei ole ikka veel päris täiuslik. Kord muutsin ma terve lõigu ära, see oli madalam, sobimatu. Iga uue parandusega ma tunnen, et see ongi minu elu mõte, kirjutada valmis see üks ülimuslik töö, pühenduda ainsale tegevusele kogu oma hingega. Ma ei ole kunagi varem midagi sellist saavutanud, keegi pole varem midagi sellist saavutanud ega saavuta ka, see essee on ainulaadne, parim, ja see on minu looming. Kas ma saaksingi rohkemat tahta? Ma olen mittemiski, ma olen kübeke kosmosetolmu kaootilises maailmas, aga minu kaudu on sellesse sündimas midagi täiuslikku, täiuslikult mõttekat ja korrapärast. Minu hääl dikteerib mulle sõnu ja ma tean, et see on minu elu tipphetk, midagi suuremat ei ole enam võimalik luua.

8. detsember
See on valmis. Akadeemilises mõttes pole sellel enam tähtsust, aga minu jaoks koondub kõik sellesse ajapunkti, eneseteostuse kulminatsiooni. Varsti pean ma essee ära saatma, mis siis et liiga hilja. Ainult minust väljapoole jõudes saab see tegeliku väärtuse.


***
Professori kabinetti sisenes vaikselt üks kõhnemapoolne silmapaistmatu välimusega tudeng. Õppejõud tõstis arvutiekraani tagant pilgu ning uuris noormeest põgusalt.
"Ma ootasingi, et te tulete. Jah, teie essee oli suurepärane. Isegi rohkemat kui suurepärane, see oli parim, mida ma kunagi lugenud olen. Selle kohta võiks peaaegu kasutada sõna täiuslik, niivõrd kui siin ilmas üldse miski taolist nimetust väärida saab. Teie mõttelend ja sõnaosavus on muljetavaldav."
Naine tegi oma juttu pausi ning süvenes pikemalt nooruki rohekashallidesse silmadesse, mis vaatasid teda äraootavalt, stoilise rahuga.
"Muljetavaldav, aga paraku esitatud liiga hilja. Nagu te teate, ei saa ma teile selle eest ühtegi punkti anda. Oleksite te antud essee saatnud mulle kolm päeva varem, saanuks te kahtluseta maksimumtulemuse."
Professor vaikis. Tudengi nägu ei reetnud ühtegi emotsiooni.
"Ma tean. Ma tahtsin ainult, et te seda loeksite."
Õppejõu küsiva pilgu all süütas tudeng välgumihkli ning kattus järgmisel hetkel leekidega.