Jälle Tartus

Tundub, et esialgne energiatulv ja hüperaktiivsus on üle läinud. Tänane päev on rohkem minu tavaline ma-ei-viitsi-ennast-ülemäära-liigutada seisund. Aga tore on ikkagi :) Ma ei saa siin veel eraldi välja toomata ja mainimata jätta, et ma kirjutasin midagi see nädalavahetus. (ehk siis need eelmised kaks kergelt haiget jutukest siin blogis) Asi pole siiski päris lootusetu!

Tegelikult mul polegi hetkel suurt midagi öelda, aga lihtsalt tahtsin kirjutada midagi siia, sest eile siinne wifi ei töötanud ning see, mida ei saa, muutub teadagi selle võrra ihaldatavamaks...

Aa jaa, üks mõtteke siiski. Eile, kui ma Pärnus olin, mõtisklesin selle üle, kuidas oleks jäädagi sinna elama. Mõte, mis iseenesest alati suht jubeda ja kujuteldamatuna tundunud. Aga kuigi ma ei pruugi olla linna suurim fänn, leidub ka seal kohti ja inimesi, mida/keda ma armastan. Ja kui ma peaksin olema sunnitud seal elama, aga armastaksin ja hooliksin ühestki selle elanikust, võiks see olla päris talutav. Ka selles linnas on ilusaid hingi ja neid, kellega ma mingit lähedust tunda saaks. Vahest pole ma neid küll eriti palju leidnud, kuid võib-olla tähendab see ainult, et ma peaksin paremini otsima. Muidugi nüüd ma olen Tartus ja see pole enam niivõrd oluline :) Aga jah... võimalusi leidub kõikjal... ning tundub, et kõrvalt on neid alati kergem näha.