Lihtsalt üks tore päev

Vähemalt esialgu on elu küll päris tore. Täna hommikul ärkasin kella 7 paiku, sest mu toakaaslasel oli esimene loeng ilmselt minust varem, kella 9-ni üritasin tulutult magama jääda ning sealt edasi järgmised 2 tundi siis muidugi suurte raskustega ärkvel püsida... Loenguid oli 3: sotsioloogia alused, sissejuhatus sotsiokultuurilisse psühholoogiasse ning tunnetuspsühholoogia ja käitumise regulatsioon. Mitte just eriti palju uut infot, aga esialgu on lihtsalt õhustikku sisseelamine piisavalt huvi ja väljakutset pakkuv. Sai jälle natuke tutvusi sõlmitud ja teisi süvendatud.

Kella 4 paiku käisin korraks ühikast läbi ja sealt edasi kammerkoori katsetele. Kuulutusel oli kirjas, et TÜ peahoone ruum 232. Kas teie teadsite, et peahoones on vähemalt viis erinevat viisi saada esimeselt korruselt teisele ning iga trepi kaudu jõuab erinevate ruumideni? Võimalik, et neid võimalusi on veel, mina igatahes jõudsin avastada viis treppi, enne kui ma lõpuks leidsin soovitud 232. Kandideerijaid kuulati üle ühekaupa ning enne kui saabus minu kord, tegin tutvust teiste ootel olijatega, kelle seas oli 3 Saksamaalt pärit vahetusõpilast, sh üks klassikalise laulmisega tegelev noormees (mitte just igapäevane nähtus). Läksin vahepeal allkorrusele tagasi ja proovisin häält lahti laulda, kuivõrd võimalik. Loodetavasti oli sellest kasu, teada saab tulemused muidugi alles 20. septembril või hiljem. Ega ma väga ei loodagi enam sinna sisse saada, aga lõppkokkuvõttes vahet pole, ühel või teisel viisil saan ma laulda ikkagi, kui tahan.

Kella 8-ks läksin koos Annikaga (kes ka õpib psühholoogiat) väitlusklubi kokkutulekule, kus täna toimus näidisväitlus teemal iludusvõistluste keelustamine. See oli juba iseenesest suht tore. Suur oli aga minu üllatus, kui ühel hetkel uks avanes ja samasse ruumi astus René, keda tunnen 2006. a. filosoofia lõppvooru päevilt! Kui ma peaksin tegema nimekirja inimestest, kellega suhtluse katkemine mind kurvastab, kuuluks tema kindlasti sellesse. Ma loobusin juba mõnda aega tagasi lootmast, et temaga veel kunagi ühendusse saan. Nüüd aga istus ta seal, elusuuruses... Tartu on ikka tõesti eriline paik inimeste kokku sattumise osas :) Pärast näidisväitlust läks kogu see seltskond edasi Illegaardi (jälle mul mingi koht avastatud...) ning meil õnnestus seal tervelt kolm tundi vestelda igasugustel huvitavatel teemadel. Kuna ta mõtleb ka väitluses käima hakata, siis tõenäoliselt näeme veel, suht varsti isegi. Jah, ma lootsin/loodan küll Tartust palju asju, aga see kohtumine oli tõeline ootamatu kingitus.

Igatahes nüüd on kell ammu kesköö läbi ning ma istun siin ja kirjutan kõike seda üles, sest muud ma teha ei viitsi ja homme on esimene loeng ka alles keskpäeval, seega võib natuke magamist edasi lükata veel. Tänane päev on jälle olnud toredate killast. Kõik tõesti tundub praegu kuidagi positiivne. Loodetavasti jätkub see nii ka edaspidi :)