Jälle Tartus

Essee on umbes pooleldi valmis. Ideed on jälle otsas, aga pole hullu, vähemalt midagi juba tehtud. Kolmapäeval on sotsioloogias töö ka, milleks õppima peaks... ja kui töö ja essee kaelast ära saab, tuleb sotsioloogia referaat. Joy. Aga pole hullu... kui võrrelda seda Sütevakaga, siis... mille üle ma siin nüüd kaebangi? Ennast kokku võtta ja natuke pingutada millegagi seoses on iseenesest hea. Kuigi see essee tekitab küll tunnet, et miks ennast vaevata, kui see niikuinii kellelegi tegelikult korda ei lähe. Njah, olgem ausad, minupoolse motivatsiooni tekkeks on tarvis, et tulemus egole mõju avaldaks. Filosoofia olümpiaadiks esseed kirjutada on puhas rõõm, sest seal silmapaistmine tähendab midagi. Massidele mõeldud sotsiokultuurilise psühholoogia raames seda teha... tekitab mõttetuse tunnet. Sest see ei tähenda absoluutselt midagi absoluutselt kellelegi, kui välja arvata (loodetavasti) mõned punktid juurde minu tulemusele selles aines, mis siiski mulle soovitavad on. Samas ei tähendanud muidugi ka koolikirjandid kellelegi midagi, aga ikka sai nende kallal pingutatud ja häid tulemusi saadud. Eks ta ole, laiskus või midagi...


Vares on hämmastavalt korralik õppija. Imetlusväärne iseenesest. Huvitav, kuidas ta jaksab. Kooliasjadega reaalselt tegelevad meessoo esindajad on minu jaoks endiselt kurioosum. Nagu ka süüa teha oskavad meessoo esindajad. Kuigi viimane tuleneb puhtalt tõigast, et mu isa kulinaarsete oskuste tase on õrnroosaka varjundiga piimjasvalge borši keetmine... jah, see juhtus üle kümne aasta tagasi, aga see OLI üks mäletamistväärt supp... ja ega see oligi ilmselt tema tippsaavutus köögis. Kuigi ma ei tea, kuidas tal praegu sellega. Ta on ikkagi pidanud juba suht pikka aega ise ennast söötma. Aga vast saab ta seal Inglismaal ka piisavalt raha, et väljas süüa või toitu koju osta või midagi.

Nojah, tegelikult tahtsin ma siia midagi mõttekamat kirjutada... aga mingi teine kord vast.