Öiseid mõtteid

Emotsioonid jooksevad mööda teatud harjumuste ja komplekside radu. Intellektuaalne uudishimu on piiritu.

Mida enam ma ennast avastan, seda rohkem tundub mulle, et peaksin ikkagi tõsisemalt kirjutamisega tegelema. Lisaks on see kirjutamisprotsess ise viimasel ajal kuidagi vabamalt läinud, vahest seisab perfektsionism nüüd vähem tee peal tõkestuseks.

Uudishimu on amoraalne.

Suvaline täna kirjutatud jupike...

***
Ta ulatas mulle valge roosi ja hakkas minema. Mida pidin ma tegema? Ootasin tulutult, et ta jääks seisma, pööraks vähemalt peadki, et hüvasti öelda või mind kaasa kutsuda. Keset tühermaad paistis tema pikk pruuni mantlisse mähitud kuju veel kaugelt. Aeglaselt kuid kindlalt sammus ta edasi, andmata vähimatki vihjet, mida mul teha tuleks. Ma ei saanud teha muud kui lihtsalt seista ning talle järele vaadata.

Roos mu käes tundus helendavat ning paiskas aeg-ajalt välja tillukesi sädemeid. Juba ammu polnud ma midagi nii ilusat näinud. Rändur väärtustab kasulikkust, mitte esteetikat - kuid ma olin siiski tüdruk, isegi kui mu kadunud teejuht seda vist kunagi ei märganud. Lill võlus mind ning samamoodi ka jõudsalt eemalduv võõras.

Kas siis järgneda või jääda paigale? Juba küsimust endale mõttes esitades sain aru, et tegelikult oli vastus ilmselge. Viljatutel tasandikel üksinda ringi liikumine kaotas kiiresti igasuguse mõtte. Teadmata, mis oli juhtunud minu kaaslase ja juhiga, võisin vaid nõutult oodata ja teda lähematest asulatest otsida. Tavarahvas tekitasid rändurid võõristust ning seega ei saanud ma kusagil pikemalt peatuda. Too vaikiv ja mantlisse varjunud mees kuulus meietaoliste sekka, mida muud ta endast ka ei kujutaks. Pärast üksinda segaduses veedetud päevi tundsin juba tema nägemise peale sügavat tänulikkust.

Karjusin eemalduvale kujule: "Oota!" ning jooksin mööda tühermaad talle järele.
***

Aa jaa, muide, kui keegi seda blogi veel loeb, siis mind huvitaks väga teie muljed/arvamus viimasest jutust.