Avastasin juhuslikult, et mu rohkem kui kolm aastat tagasi peetud blogi on siiski alles. Imelik oli seda lugeda. Ma olen palju muutunud, tõesti palju... elu mu ümber veelgi rohkem. Samas mingisugune põhiolemus on samaks jäänud. Kummaline mõelda, et kunagi ma olin too inimene, elasin toda elu. See tundub nüüd peaaegu võimatu. Vahest on see alati nii, et reaalse/normaalsena tundub vaid see, mis siin ja praegu. Miskipärast ma küll arvan, et mul on märksa rohkem alust pidada normaalseks praegust varianti...
Tegelikult tahtsin ma enne tolle blogi otsa sattumist kirjutada sellest, et me olime eile kuni täna Daniga Kadrinas Curuniril külas. Me hääletasime Rakveresse (järjekordne uus kogemus minu jaoks), kus sattusime Seemnekese otsa, ja läksime sealt bussiga Kadrinasse. Curuniri juurde olid juba jõudnud Goblin ja Erlessa. Enamjaolt me istusime köögis ja suhtlesime, nii eile kui ka täna. Ma ei mäletagi enam täpselt, millest me rääkisime, aga see oli tore. Tagasi jõudsime kuskil paar tundi tagasi... ja nagu ma ennustasin, tahaks praegu juba kusagile jälle minna.
Jah... rollimängijad. Kuigi rollimängu endaga seoses mul nendega eriti millestki rääkida pole (vähemalt praegu), meeldivad nad mulle inimestena lihtsalt nii väga. St, ilmselt leidub igasuguseid ja isegi mina olen praeguseks... igasugustega kokku puutunud. Aga üldjoontes on nad targad, ilusad, fantaasiarikkad, keerulised ja... hmm... alternatiivsed. Teistsugused. Enamiku jaoks. Minu jaoks vähemalt võrdlemisi sarnased. Omad? Ma ei tea... ei saa teha üldistusi nende mõne nädala põhjal. Aga nendega koos on nii hea ja õige. Sellest ajast, kui ma padunewage'lusest lahku lõin, olen ma tahtnud nendetaoliste inimestega tutvuda. Aega läks, aga asja sai? Vähemalt tundub saavat.
Run Wire Behind Baseboard
2 weeks ago
1 comment:
Seda on tore lugeda, et sa leiad nendega midagi ühist. Eks nad ole küll alternatiivsed. Kõigile selline alternatiivsus ei istu.. : )
Post a Comment