Natuke elu

Eile sai Daniga Toomemäel kloostri varemetes piknikku peetud. See oli tore. Mati tuli ka sinna ja pärast läksime kolmekesi Urgu, kus rääkisime igasugu huvitavatel teemadel, kuni magama jäime. Urus on külm magada, aga siiski oli see hea. Kodune. Kogu see õhkkond on mingil kummalisel viisil kodune ja hea. Hommikul (või no, meie jaoks hommikul) rääkisime veel mitmesugustest asjadest. Lõpuks jõudis mulle kohale, et võiks liikuma hakata, kui Jariga kokku saada tahan. Jari on Tartus. Saime kesklinnas kokku, olime Crepp'is ja siis minu ühikas. See oli nii teistmoodi. Me pole nii ammu pikemalt suhelnud... raske oli ühele lainele saada. Me mõlemad oleme muutunud - mina ilmselt rohkem kui tema - ja samas ka mitte. Jah. Ma ei tea. Ma tahaksin praegu midagi öelda, aga ma ei oska.

Ma lähen nüüd jälle Urgu. Ma tahan seda head tunnet.

:-)

Yesterday was something amazing. Well, recently I've had that feeling about more days than not. But last night (after I'd left Urg with the thought of going to sleep) we walked around Tartu with Vares and talked. It was so... different. Different in a good way. I guess you could just say that it was something good. There is something so very good about talking with him.

Teistsugusus jne

Avastasin juhuslikult, et mu rohkem kui kolm aastat tagasi peetud blogi on siiski alles. Imelik oli seda lugeda. Ma olen palju muutunud, tõesti palju... elu mu ümber veelgi rohkem. Samas mingisugune põhiolemus on samaks jäänud. Kummaline mõelda, et kunagi ma olin too inimene, elasin toda elu. See tundub nüüd peaaegu võimatu. Vahest on see alati nii, et reaalse/normaalsena tundub vaid see, mis siin ja praegu. Miskipärast ma küll arvan, et mul on märksa rohkem alust pidada normaalseks praegust varianti...

Tegelikult tahtsin ma enne tolle blogi otsa sattumist kirjutada sellest, et me olime eile kuni täna Daniga Kadrinas Curuniril külas. Me hääletasime Rakveresse (järjekordne uus kogemus minu jaoks), kus sattusime Seemnekese otsa, ja läksime sealt bussiga Kadrinasse. Curuniri juurde olid juba jõudnud Goblin ja Erlessa. Enamjaolt me istusime köögis ja suhtlesime, nii eile kui ka täna. Ma ei mäletagi enam täpselt, millest me rääkisime, aga see oli tore. Tagasi jõudsime kuskil paar tundi tagasi... ja nagu ma ennustasin, tahaks praegu juba kusagile jälle minna.


Jah... rollimängijad. Kuigi rollimängu endaga seoses mul nendega eriti millestki rääkida pole (vähemalt praegu), meeldivad nad mulle inimestena lihtsalt nii väga. St, ilmselt leidub igasuguseid ja isegi mina olen praeguseks... igasugustega kokku puutunud. Aga üldjoontes on nad targad, ilusad, fantaasiarikkad, keerulised ja... hmm... alternatiivsed. Teistsugused. Enamiku jaoks. Minu jaoks vähemalt võrdlemisi sarnased. Omad? Ma ei tea... ei saa teha üldistusi nende mõne nädala põhjal. Aga nendega koos on nii hea ja õige. Sellest ajast, kui ma padunewage'lusest lahku lõin, olen ma tahtnud nendetaoliste inimestega tutvuda. Aega läks, aga asja sai? Vähemalt tundub saavat.

Rebaste ristimine

oli ootamatult tore. Me saime hullusärkides mööda linna ringi joosta ja igasugu asju teha. Pärast oli pidu. Jah, esimene psühholoogide pidu, mida ma nautisin. Millest ma reaalselt osa võtsin. Suhtlesin. Andsin oma soovidele (võrdlemisi) vaba voli. Ma sain rääkida, isegi tantsida... lõbutseda. Imelik, kuni tänaseni polnud ma õieti aru saanud, mida selle all silmas peetakse. Jälle üks uus kogemus. Muidugi ei olnud see täiuslik. Aga mis üldse on?

Ma tutvusin ühe kolmanda kursuse tegelasega, kes on ka INFP. Sarnane tõmbab sarnast? Tema arvas, et ma olen ekstravert. Naljakas on kuulda kedagi seda arvamas. Kuigi täna õhtul ma ilmselt tõesti käitusin suhteliselt mitteintrovertselt. Mul on üldse praegu mitteintrovertne faas. Näis, kuhu see edasi areneb.

Aga nüüd ma magama. Kell on juba... suht vara hommikul.

Darkness, light and beyond

Cloudy grey outside. Just sitting in my room and thinking about things. I've got so much food for thought. So much new information. I've dulled my perceptions to the degree that every new experience fades in my mind almost as soon as it's over, and I'm already waiting for the next one. But if I just let everything pass away, I don't really learn anything from it.

At least I know that while I've come to live on the light side of life, I have not forgotten the darkness. Maybe that's what you need to be a healer. A healer... yes. It's part of my calling. Even if I don't have the full picture yet.

An intermediary between this world and that. Astral? Archetypal? Spiritual? Whatever the name. It is there for me. And it is beautiful. Even if it is only glimpses. Even if it is not even that much for others around me. For me it is real. Meaningful. A connection I need to be whole. A connection that in a way makes up the best of what I am. What would Jung call it... the collective unconscious? The realm of the divine Self? Fire and water, space and sky and ocean. The Sun and the Moon and the stars. Symbols. Beyond words. Maybe that is why I'm not afraid to give away too much of myself. The most sacred I could not share even if I so wanted to.

Yet without that I am nothing. An empty shell, having nothing but the world around to give importance to.

I want to be close to people. I want to be close to myself. There has to be a way for me to have both. Right now I feel I have neither. I've rarely had more reason to be happy than I do now. Happy and thankful. Oh, and I am. I am so very much. I'm just a little bit lost as well.

Although a little bit less lost right now. Yesterday I met some people and we talked. And I remembered a promise I'd made to myself, one I don't know how to fulfil, but somehow I'll find a way.

Just thinking

There are some things important to me that I'm uncomfortable talking about or even focusing my interest on, because I'm afraid of what others around me might think... afraid it might bring some negative reaction. There are some things I know can bring a negative reaction. I don't want that to happen. But at the same time I also don't want to change something about me that I feel is positive, just because somebody else might feel otherwise. I don't know which side is stronger.

Õnnis põrumine

Ehk siis eile oli väitlusturniir. Ma olin paaris Renéga. Ja kuigi ma kindla peale kohtade jaotust ei tea, on suhteliselt ebatõenäoline, et kellelgi meist veel hullemini läks. Arvestades seda, kui suurte raskustega toimus meie mõttevahetus valmistumise ajal, polegi see vast üllatav tegelikult. Kummagi ideed lihtsalt ei jõudnud kuidagi päriselt teiseni, kuigi me tõesti üritasime. Vähemalt nüüd ma tean kindlalt, et meil ei tule see koos välja. Kuigi alati võib seda väljakutsena võtta ning just pikemat aega intensiivselt üritada vastavat koostööd arendada. Aga ilmselt on kergem minna lihtsamat teed.

Vähemalt sain ma näha elavat tõestust sellele, et kusagilt intellektitasemelt alustades muutub igasuguste lihtsate asjade tegemine raskeks, sest inimese enda mõtlemine on nii keerukas. Mitte et väitlus just vast eriti hea näide "lihtsatest asjadest" oleks, aga vaadata/kuulda, kuidas teine loob valmistudes seoseid erinevate mõistete/ideede vahel umbes 5-mõõtmelises ruumis ja üritab filosoofiliselt põhjendada erinevate terminite kasutamist oma kõnes... on omaette kogemus. Kuigi suht kõik, mis Renésse puutub, on omaette kogemus. Ja see on tore. Tema on tore. Olgu koostööga väitluses, kuidas on, aga väljaspool seda temaga vestelda on midagi erilist. Kahju, et selleks siiani nii vähe võimalusi olnud.

Dani

I couldn't finish the day without stating: she's awesome!

Oh yes, and if you ever wondered what it means to be the INFP personality type, see the short story below (Estonian-only, I'm afraid). Or, of course, you can go and read Hesse :)

I did it!

Yes, yes, a miracle has happened! I finally, finally after more than 6 years of wanting to do it, wrote that short story! (Many thanks here to Edvin, thanks to talking to whom yesterday I probably finally got around to it today.) Unfortunately for all non-Estonians reading, it's in Estonian... but I hope the rest of you enjoy :) Yes, I got the idea for this a bit more than 6 years ago. *feels like she could fly off the ground from the exhilaration* So then, the story itself...




Valgusesse


Annaga oli midagi valesti.
Ruth tundis seda, tundis nagu kõike, mis ta kaksikõesse puutus. Ta oli ärganud mingi ebamäärase ärevuse peale, teadmata põhjust, ent tajudes selle kiireloomulisust. Mõne hetke istus ta voodis ning üritas oma viieaastase mõistusega aru saada, mis teda häiris. Toas valitses rahu, öises vaikuses võis kuulda ainult Anna hingamist. Segaduses tõusis Ruth püsti ning hiilis tasakesi õe sängi juurde teda vaatama. Anna kohale kummardudes nägi ta, et kaksiku silmad olid pärani - ka tema ei saanud magada. Kas ta oli Ruthi kutsunud?

"Kas sul on paha olla?"
"Mul on külm."
"Aga siin on ju palav. Miks sul külm on?"
"Ma ei tea. Lihtsalt on."
"Tahad ma toon sulle oma teki?"
"Aga sul on ju ka vaja."
"Ma tulen ise ka sinu juurde."
"Too siis."

Ruth läks oma voodi juurde tagasi ja sikutas tekki, kuni sai selle kätte võtta. Tekk oli raske, ta ei jaksanud seda hästi tõsta. Aeglaselt vedas Ruth seda mööda põrandat Anna poole. Tirimine nõudis päris suurt pingutust. Tõbisena nõudis kõik päris suurt pingutust. Mõlemad kaksikud olid õige mitu päeva tagasi haigeks jäänud ja põdesid ikka veel. Kui Ruth aga ennast vahepeal juba paremini tundis ja mängida tahtis, siis Anna lamas ikka samamoodi vaikselt edasi ja isegi ei rääkinud eriti. Nüüdki pidi tervem õde viimast jõudu kokku võttes üksinda teki tema peale tõmbama, et seejärel Anna juurde linade vahele ronida.

"On sul nüüd soojem?"
"Ei ole."

Ruth tundis, kuidas Anna tema kõrval üleni värises, ise kuum ja higine. Midagi oli toimumas, midagi tõesti valesti, aga ta ei saanud aru, mis. Nad olid õega eluaeg teineteise mõtteid teadnud, tegutsenud pigem ühe terviku kui kahe eraldi inimesena. Nüüd tajus Ruth vaid seda, et Anna oli temast eemal, harjumatult eemal. Ta võttis vaikselt lamava kaksikõe ümbert kinni ja nihkus veel lähemale, kuid see ei aidanud. Lõpuks Anna sosistas:

"Ma pean minema. Sinna üles."
"Kuhu üles?"
"Valgusesse. Kas sa ei näe seda?"
"Ei. Mis seal on?"
"Ma ei tea. See on ilus."
"Kuidas sa lähed sinna?"
"See tõmbab mind enda poole."
"Miks see mind ei tõmba?"
"Võib-olla sa ei pea veel sinna minema. Sa ju isegi ei näe seda."
"Aga ma tahan minna. Ma ei taha siia üksi jääda."

Pimeduses eristusid ähmaselt toas paiknevate mööblitükkide piirjooned. Ruth surus end veel rohkem Anna vastu ja üritas näha laes seda valgust, mis ta kaksikõele paistis. Ta tundis, kuidas iga hetkega muutus nendevaheline side üha nõrgemaks. Anna eemaldus temast, liikus talle kättesaamatu maailma poole. Meeleheitlikult üritas ta õest kinni hoida, säilitada kaduvat ühendust, näha läbi Anna silmade toda imelist kiirgust. Kogu oma lapselikus siiruses palus ta valgust, et see teda kaasa võtaks, ennast talle ilmutaks. Ta palus ja hoidis, kuni tema mõistus Anna omaga ühte voolas. Koos tundsid nad külma. Koos tõmbas neid miski. Tuba oli imelist helevioletset kuma täis.

"Ma näen nüüd. Ma tulen sinuga."
"Lähme siis."

Koos liikusid nad valgusesse.

Trying new things

René was at the debate club meeting today and we had a very interesting chat afterwards. Much food for thought. About going beyond yourself and self-imposed limitations, being open to experiences and daring enough to go for them, to do what you really want to rather than what you think you "ought to". I've definitely had lots of novelty these days... but at the same time I'm afraid to go beyond certain limits, to act in ways that "aren't me" on the one hand and express dimensions of me that might be "far out" to others on the other hand. Although maybe right now I actually need those limits in a way, because with all the changes I do need to have some idea of where I'm going... at least I probably needed them before. Right now, I'm not sure any more.

I think I need to be more "here", more present, to make better use of my time. My life is far from boring, but it is also far from all that it could be. I could do more in every direction. Be myself and explore who I am within more... explore the aspects of life and ways of acting/being previously unknown to me... be the active participant, the doer... be the watcher, the observer... Maybe it's that most things are coming pretty easy for me now, I don't have to do much, and therefore I don't do much. I spend more time with people than I ever did in Pärnu (except for this summer maybe), but I'm not really sure how much I'm learning from it.

I've discovered that sometimes it's good to just communicate with people for the fun and enjoyment of it... but if it just stays at that level, then it doesn't really give you anything, get you anywhere. You need the experience of everyday talk, but if it doesn't go beyond that, there's no real substance to it. With René, it always goes beyond, there's always substance. But I don't really have to do much for that, either. He's just special like that. With just about everyone else, I feel I'm stuck at the everyday level. To some degree it's natural because many/most people I talk with these days are new acquaintances, and there's enough to discover on the everyday level with them. Though then again, is it really? I don't really know all that much about René, and yet our conversations (as many/few as we've had of them) have always had real substance.

Maybe I'm just not making the effort. I'm just staying in the comfort zone. As far as being myself goes, as far as exploring new ways of being goes, as far as other people go. It IS kind of understandable, life is quite interesting without me needing to go beyond right now. But I've lived in Tartu for over a month now. And I don't want to get stuck in this state. Personal growth is essential.

Jälle sünnipäevalt

Seekord siis Laura ja Kunni omalt. Vana hea seltskond. Jah, ka see on olemas. Ja hea. Naljakas mõelda. Nendelt õppisin ma lihtsa inimlikkuse väärtust. Seda, et alati ei pea olema sügavat hingesugulust või kõrgelennulisi filosoofilisi arutlusi. Et mõnikord - sageli - loeb hoolimine, koosolemine, jagatud rõõm, mingisugusel igapäevasel tasandil läheduse tundmine. Et see ongi see, millel inimsuhted tegelikult põhinevad. Vähemalt praegu ma tunnen, et nendest õppetundidest on kasu olnud. Kuigi ma tean, et ma ei ole veel kaugeltki kõike omandanud. Aga elu olekski igav, kui kõik oleks juba käes.

Nüüd olen ma siis ära kogenud mõlemad äärmused - või vähemalt mõlemad pooled - ja peaks vähemalt teoorias proovima leida nendevaheline tasakaal. Tasakaal enda ja teiste vahel. Fritz Riemann leidis, et see on üks inimese põhidilemmasid. (Seega pole vast hullu, kui ma ideaallahenduseni välja ei jõua?) Praegu on teised mulle väga tähtsad. Mis on iseenesest väga tervitatav (eriti arvestades seda, kuivõrd mul on vaja oma sotsiaalseid oskusi arendada, et mingi nõustamise vms jaoks tarviliku tasemeni jõuda). Kui ma nüüd veel suudaksin mäletada, et elus on tähtsat ka muud peale teiste inimeste. Ilmselt on tegu muidugi lihtsalt ühe faasiga. 4 kuud tagasi ei olnud inimesed mulle praktiliselt üldse tähtsad. Ja praegune faas on piisavalt nauditav, et tegelikult selle kestmist soovida.

Sünnipäeva juurde tagasi tulles... oli hea jälle näha kogu seda suvist seltskonda koos. Mul on kuri kahtlus, et kõigi nende 12 aasta jooksul, mis ma Gerdat ja Gerlyt tunnen, sain ma nendega kooliväliselt kokku võib-olla umbes sama palju kordi kui Kunni, Lillu ja Jariga selle ühe suve jooksul. Soodsad tingimused kambavaimu tekkeks. Muidugi sai Laurat peaaegu sama palju nähtud... Airit ja Elerini vähem, aga lisaks sai nende kõigiga (peale Jari) 3 aastat samas klassis käidud, suheldud jne. Tuttavad näod, hubane õhustik. Kas selline ongi siis "sõprade keskel viibimise" tunne? Ma ei tea. Kas saab olla sõber ilma igapäevatasandist kaugemale ulatuva mõistmiseta? Aga ometigi tundub mulle, et see nimetus on antud juhul õige.

Pärnus, üle kuu aja

Nostalgia. Kõik tundub mingisse eelmisse ajastusse kuuluvat. Ei, tegelikult ma ei igatse seda ajastut taga. Aga selles oli oma kordumatuid väärtusi ja kasutamatajäänud võimalusi. Ma ei tea, kes ma praegu olen. Mul on tunne, et ma võtsin Tartusse iseennast kaasa umbes sama palju kui igasugu käegakatsutavaid asju - parasjagu, et kenasti hakkama saada, aga ainult väikese osakese kõigest, mida tegelikult on... või on asi lihtsalt selles, et kuna kõik on nii hea, pole mul iseenda järele õiget tarvidust? Mul on maailm, uued kogemused, toredad ja huvitavad inimesed... see kõik vajab avastamist. Ja nii ongi õige. Aga ilma iseendata pole mul sellele kõigele midagi vastu pakkuda. Ma ei saa kellelegi korda minna, kui ma olen ainult ümbritseva maailma ja iseenda mineviku mina kaja. Kuigi ma ei tea, kuidas hoida ühteaegu sidet nii iseenda kui teiste inimestega. Need reaalsused on lihtsalt liiga ületamatult erinevad. Võib-olla kui ma piisavalt palju ja süvenenult Jungi loen, oskan ma seda kunagi kuidagimoodi sõnades seletada.

Seniks kuulan ma Lacrimas Profunderet ja mõtisklen Kierkegaardi surematute ideede üle. Kuigi mitte temalt endalt pärinevate, kuid tema "Kartuse ja värina" kaudu mulle lähedaseks saanute. Tumesinine. Lacrimas Profundere + Kierkegaard. Lõpmatu resignatsiooni liikumine. Ma olen selleks ikkagi liiga inimlik.

Learning

OK, I'm not an emotional masochist. I'm... uh... good at detecting ways for personal development. In a way, I've managed to reach one extreme in relating to others, the one I hadn't experienced before. Valuing nothing more than other people around me and the act of communication itself. But it's not just about communication... not just about the quantity... but far more about the quality. I can't say I'd forgotten it (I'm still quite picky as far as people go :-P), but the dream I had yesterday brought it more clearly to my awareness. That while I very much needed to experience losing myself in other people, I cannot do so permanently. And that I should dare to go further. Go deeper. To fly, to dive, the way I yearned to do not too long ago. I should not forget that I need the lessons in walking perhaps more than many others... but I also should not forget that I would be ignoring a whole lot more than just one dimension of my being if I limited myself to only that. I no longer need to limit myself that much.

...but I should accept that some things are unattainable. Perhaps not eternally so, but eternity is a long time. And unless I really am an emotional masochist, I shouldn't make my life be about the unattainable. Because life is brief and its years of youth and freedom even more so. I've done enough tormenting myself. Even if I can't let go entirely, I need patience, acceptance and inner peace. I was overcome by the strangest sensation of peace when I came home from lectures today.

Väitlus on tore

Olen ma seda juba maininud? Ok, pole viga, mainin veel. Sest see tõesti on nii. Eks ma seda lootsin, aga ometigi olen ma iga kord üllatunud, kui tore see on. Mul on ikka veel see tunne, et järgmine kord ma enam ei saa hakkama... aga siiani olen saanud ning sealjuures seda vägagi nautinud. Loodetavasti jätkub see nii ka edaspidi... 13. oktoober on algajate turniir. Igatahes soovitan väitlemist soojalt kõigile ning avaldan veel kord oma kustumatut tänu Jarile, kes mind suunas sellega tegelema. :)

Well, I got what I wanted

Or rather, I had what I wanted when I said I wanted it already. But I'm far from sure that's a good thing. *sighs* I must be an emotional masochist.

Oktoobri algus Tartus

Kummaline mõelda, et üks kuu on nüüd juba Tartus oldud. Aeg on läinud nii kiiresti ja nii huvitavalt. Samas olen ma siinse eluga juba piisavalt ära harjuda jõudnud, et kogeda raskusi kujutlemisel, et kunagi oli teisiti. Eks heade asjadega harjuta kiiresti... Muidugi näis, kuidas see kõik edasi kulgeb. Esialgu on muidugi kerge... või no, samas peaks just esialgu raske olema? Ma ei tea, igatahes tundub, et kõik mu ebatervelt hirmsad kujutlused sellest, milline mu elu Tartus välja nägema hakkab, olid alusetud. Ma ei ela tänaval, tööta kolmel kurnaval töökohal ilma palgata, kerja toitu, kumbki mu vanematest pole ära surnud, mu kursakaaslased pole vägivaldsed, ma ei ole surmavalt haige, kolmas maailmasõda pole alanud. Selle asemel elan ma täitsa normaalses ühikas koos mitte just minu sorti inimese, aga normaalse toakaaslasega, olen finantsiliselt üllatavalt kindlustatud oma vanemate (mõlemad elus ja terved) poolt, mu kursakaaslased (vähemalt need, kellega ma lähemalt suhelnud olen) on fantastilised, lisaks sellele on Tartu üleüldse täis toredaid ja huvitavaid inimesi... Ma ei saa aru, mis teema on sellega, et mu elu nii kahtlaselt hea on. Kuigi ma absoluutselt ei kurda selle üle! Minu poolest võib see määramatult jätkuda...

Ma vist ikkagi ei ole päris introvert. Puhas ekstravert pole ma kindlasti mitte, aga "reaktiivse introvertsuse" teooria tundub kuidagi kinnitust saavat. Ehk siis asi pole selles, et mulle suhelda ei meeldiks inimestega, vaid selles, et siiani polnud mu ümber just eriti palju selliseid inimesi, kellega seda teha. Muidugi ilmselt ei saa ühe kuu põhjal päriselt kaugemaleulatuvaid järeldusi teha. Näis. Jungi isiksustüüpide süsteem väga ambivertsust ei armasta, kuigi sellest edasi arendatud süsteemide kohta pole ma päris kindel. Peaks nendega ilmselt uuesti lähemalt üle tutvuma ja mõtisklema. Ilmselt ma ikkagi olen pigem introvert, aga mitte eriti tugevalt. Tegelikult ma ei tea praegu üldse, kes ma olen. Keskkond mõjutab seda mina-taju ikka nii palju...