Kirjutamispalavik

3,5 päevaga 1,8-2 novelli, sh 0,8-1 tänase päeva jooksul (sõltuvalt sellest, kas ma loen selle sisuliselt valmisolevaks või kirjutan ikkagi veel ühe asja lõppu juurde). Vist suht rekord minu kohta. Tegelikult kui kirjutamine reaalselt tuleb, on see tõeline nauding. Raske on siis, kui tõke ette tekib, kui püüad iga lauset ideaalseks lihvida veel enne kui ta ekraanile või paberile paned. Tahan sellest nüüd üle saada. Siiani on vist edu olnud. Ma ei kujuta ette, millise kvaliteediga mu viimaste päevade looming just on, aga kvantiteedilt on see minu jaoks midagi suht hämmastavat. Ja hämmastavalt nauditavat. On midagi tõeliselt võimsat tundes, mis sind valdab, kui avad Notepad'i ja su ees on tühi fail, kuhu hakkavad ilmuma sõnad, laused, sinu loodud maailm. Selles maailmas on kõik ainuüksi sinu teha ja otsustada. Sa oled vaba tegema täpselt seda, mida parasjagu tahad. Kirjutama neid lugusid, mida oled alati tahtnud lugeda kuid mida pole siiani lihtsalt olemas olnud.

Rääkimata tundest, mis sind valdab, kui kirjutad ära selle viimase lause ja paned lõppu punkti. Salvestad veel kord tulemuse ära. Seal see siis on - midagi sinust sündinut, tundide või päevade töö vili. Juba elab see omaette elu, varsti imestad, et olid kunagi võimeline midagi taolist kirjutama. Kuid ometigi just sina oled selle autor, sa oled midagi tõeliselt teinud, midagi loonud, maailmas on tänu sinule selle loo võrra rohkem. Isegi kui juba homme... isegi kui juba kahe tunni pärast tundub su kirjutatu sulle tühine ja mõttetu ja ebatäiuslik, on sul ometigi see hetk, kus sa tunned, et oled millegagi hakkama saanud - ja see on midagi ülevat.

Mul tekkis praegu täiega tahtmine veel rohkem kirjutada. Peab selleks aega leidma hakkama.