Jälle. Ei. Taha. Midagi.

Jah, ma peaksin õppima andmetöötluseks. Jah, ma peaksin õppima füsioloogiaks. Jah, ma peaksin oma toapoolt koristama. Jah, ma peaksin igasuguseid asju tegema. Ei, ma ei taha/suuda/jaksa/viitsi mitte ühtegi nendest hetkel teha. Või no, ma viitsin arvuti taga istuda ja muusikat kuulata ja halada oma blogis sellest, kuidas ma midagi teha ei taha. Ma viitsin mõelda sellest, et nii 100 minuti pärast ma tõenäoliselt näen Jaani ja me läheme järjekordsele küsitlusringile Tartu Hiinalinna (mille osas mu viitsimatus, oo üllatust, täiesti kadunud on). Ma viitsin iga 10 minuti tagant sellega seoses kella vaadata. Ma viitsin Jungi ja Martinit lugeda. Ma viitsin tukkuda. Ühesõnaga tegelikult viitsin ma kõike peale selle, mida ma tegelikult praegu peaksin tegema. Seda kõike, mida ma praegu tegema peaksin, on lihtsalt nii palju, et juba sellele mõtleminegi väsitab. Ja on mingeid muid asju, mida ma hetkel kohustuslike asemel nii väga teha tahaksin.