Elu on lill

Hetkel olen ma elust täiesti pilves. Kõik on välja kukkunud hoopis erinevalt sellest, mida ma oleks oodanud või soovinud. Õigemini soovida osanud. Sest... kui ma sellele nüüd mõtlen... praegune olukord on peaaegu täpselt see, mida ma soovisin... ainult et selle vorm on oodatust sedavõrd erinev, et mulle pole vist siiani päriselt kohale jõudnud, et nii ongi. Vähemalt ma loodan, et see on nii. See oleks tõeliselt tore, kui see nii oleks.

Imelik on kogeda korraga nii tõusu kui mõõna. Tunda ühel hetkel, kuidas elu on mõttetu, ja teisel, kuidas see on siiski imeline. Imelik on mingeid asju kogeda hoopis uuel viisil. Erisuguse inimesena. Tee on lahti, rännak on alles ees. Hommikumaaränd. Vahelduseks vist kaasränduritega. Kuigi... sära võib tulla ka vaid päikese peegeldusest klaasikillul. ...aga ilus on see siiski, see sära.

Öelda võiks veel mõndagi. Tahaks öelda mõndagi. Headusest ja julgusest ja hoolimisest ja võimust ja sõprusest ja juhtimisest ja armastusest ja vabadusest. Ideaalidest ja inimlikkusest. Inimestest. Eriti ühest inimesest.

Aga parem on vist hetkel juba öelduga piirduda.