Täna sai käidud koos Jariga vene ooperimuusika galakontserdil. Peab mainima, et Toomas Kuter valmistas õhtujuhina mulle mõningase pettumuse, ma mäletasin teda justkui kuidagi huvitavamana. Samas kuna too üks kord, kui ma teda taolises rollis varem näinud on, laulsin ma ise ka, mõtlesin ma ilmselt rohkem enda kui tema esinemisest. Üldmulje oli igatahes nauditav. Ma polegi mõnda aega mingil sellisel kergelt pidulikumat sorti üritusel käinud, seega oli juba õhustik ise omaette kogemus. Eriti koos kaaslasega, kes ise sellesse nii hästi sobivat tundus. Naljakas, kuidas mõni inimene võib näha välja nagu kodus peaaegu igas keskkonnas.
Pärast kontserti läksime vihma ja tuule käes Café Akbanasse, kus Kristiina ja Lilian töötavad, muidugi sulgemise ajaks. Natuke sai suheldud ikkagi, üksteist saadetud, ja loodetavasti on praeguseks kõik kenasti kodus. Ülehomme läheme meie + Airi ja Laura avastama Mandariini restorani. Või no, õigemini olen mina küll ilmselt ainuke avastaja sellest seltskonnast. Aga tundub, et suhtlemisvaeguse all see suvi tõesti kannatama ei pea. Kui see kõik oleks ainult kuidagi varem juhtuda võinud... Muidugi ei anna kahetsus möödalastud võimaluste pärast midagi peale kasutu frustratsiooni. Vähemalt ma üritan olevikus neist maksimaalselt haarata.
Huvitav, kui palju teised inimesed sellele mõtlevad, et "kui ainult", kuidas kõike teisiti teeks, kui aega tagasi keerata saaks. Ma olen üritanud võimalikult palju olevikuhetkele keskenduda, aga vahepeal tulevad mingid sellised mõtted. Vahel tulevad meelde mingid täiesti tobedad asjad, kuidas ma mingis olukorras (enda arust) valesti/ebasobivalt käitusin kuid või aastaid tagasi, kui jube mulje teistel inimestel ikka minust seetõttu olema peaks vms. Mitte et teisi inimesi nii väga huvitaks midagi peale nende enda elu tegelikult. Üldjoontes olen ma oma elu osas jõudnud vist sellise suhtumiseni, et "kui ma poleks läbinud punkte A, B ja C, poleks ma nüüd punktis D ega suunduks edasi punkti E". Aga mind ümbritsevad inimesed, kas ma ei oleks saanud nende jaoks rohkem midagi positiivset olla? Rohkem sõbralik, kannatlik, mõistev, abivalmis, sisemiselt tugev, isetu, paindlik, hooliv? Jah, nende omaduste täiel määral evimine on nagu omaette Püha Graal, millest ma kahtlemata praegugi väga kaugel olen. Ma olen ju tegelikult alati üritanud mingeid selliseid ideaale järgida, enamasti küll mitte eriti edukalt, aga vahest just nii edukalt, kui vastavates olukordades võimalik oli. Aga... kui siiski... oleks võinud paremini...?
Muidugi ei anna selline mõtlemine absoluutselt midagi juurde. Olgem ausad, teataval määral tuleb see ilmselt sellest, et ka praegu olevikus tunnen ma, et ma võiksin igasugu olukordades palju paremini olla ja käituda, kui see mul õnnestub. Muidugi eks ma ürita edasi. Mida muud ma selle jaoks ikka teha saan?
kanaljee
4 years ago
1 comment:
Aww, ma tahaks leida inimest, kes kunagi niimoodi ei mõtle :D Isegi kui ta kohe pärast seda endale kinnitab, et möödanikku ei saa muuta muudmoodi, kui tulevikus paremini käituda, ning aktsepteerib, et on kunagi millegi totakaga hakkama saanud. Mjahh, minu kahetsusmõtted on tihti küll suisa sellised, et oleks võinud olla mingitmoodi, kui see tegelikult minust ei sõltunudki (see käib nimelt mu vanemate kohta) ja siis mõtlen, et kui saaks korra heita pilgu mõnele paralleelmaailmale, kus ajajoon liikus teises suunas ja näha, mis must seal on saanud. See paralleelmaailmade ettekujutus on mul tänu ühele videomängule, kus kõik keerleski selle ümber, et ühes maailmas juhtus nii ja teises sootuks teistmoodi. Aga samas, kui ma näeks mingit teist tulevikku, kus kõik palju toredam on, oleks see ainult masendav, nii et võib-olla parem, kui ei tea :D
Post a Comment