Öised õudused...

...ehk selle maja tegelikud omanikud ilmutavad ennast. Vähemalt üks neist. Suur, tume ja kaheksajalgne. Seinal trepi kõrval, kust pööningule saab. Kuna mul oli sinna asja, pidin Sellest mööda minema. Tegelikult oleks võinud ka minemata jätta, aga mõtlesin, et võiks ikka mina hirmu valitseda, mitte see mind. Nõnda ma siis seisin seal oma viis minutit, vaatasin Seda ja valmistasin ennast vaimselt ette. Lõpuks suutsin ennast kokku võtta ja aeglaselt ülespoole liikuma hakata, kuni Sellega samale kõrgusele jõudsin, sealt edasi liikusin... natuke kiiremini. Üleval oli tore, vaatasin aknast tähti veel natuke ja mõtlesin, et hea, et ikka ära tegin selle. Siis tuli alla minna. Elukas oli muidugi ikka veel seina peal. Kui esimesed paar sammu tegin, liikus See natuke, ma taandusin kiiremas korras, siis üritasin uuesti hästi aeglaselt ja ettevaatlikult, kuni Sellega samale kõrgusele jõudsin jälle, siis suht jooksin alla, kuigi tegelt selle trepi peal joosta ei tohiks. Ja nüüd ma siis olengi õnnelikult tagasi. Parem oleks, et see lähemaks ajaks viimaseks ämblikuks jääks, mida ma siinkandis näen.