Trying new things

René was at the debate club meeting today and we had a very interesting chat afterwards. Much food for thought. About going beyond yourself and self-imposed limitations, being open to experiences and daring enough to go for them, to do what you really want to rather than what you think you "ought to". I've definitely had lots of novelty these days... but at the same time I'm afraid to go beyond certain limits, to act in ways that "aren't me" on the one hand and express dimensions of me that might be "far out" to others on the other hand. Although maybe right now I actually need those limits in a way, because with all the changes I do need to have some idea of where I'm going... at least I probably needed them before. Right now, I'm not sure any more.

I think I need to be more "here", more present, to make better use of my time. My life is far from boring, but it is also far from all that it could be. I could do more in every direction. Be myself and explore who I am within more... explore the aspects of life and ways of acting/being previously unknown to me... be the active participant, the doer... be the watcher, the observer... Maybe it's that most things are coming pretty easy for me now, I don't have to do much, and therefore I don't do much. I spend more time with people than I ever did in Pärnu (except for this summer maybe), but I'm not really sure how much I'm learning from it.

I've discovered that sometimes it's good to just communicate with people for the fun and enjoyment of it... but if it just stays at that level, then it doesn't really give you anything, get you anywhere. You need the experience of everyday talk, but if it doesn't go beyond that, there's no real substance to it. With René, it always goes beyond, there's always substance. But I don't really have to do much for that, either. He's just special like that. With just about everyone else, I feel I'm stuck at the everyday level. To some degree it's natural because many/most people I talk with these days are new acquaintances, and there's enough to discover on the everyday level with them. Though then again, is it really? I don't really know all that much about René, and yet our conversations (as many/few as we've had of them) have always had real substance.

Maybe I'm just not making the effort. I'm just staying in the comfort zone. As far as being myself goes, as far as exploring new ways of being goes, as far as other people go. It IS kind of understandable, life is quite interesting without me needing to go beyond right now. But I've lived in Tartu for over a month now. And I don't want to get stuck in this state. Personal growth is essential.

Jälle sünnipäevalt

Seekord siis Laura ja Kunni omalt. Vana hea seltskond. Jah, ka see on olemas. Ja hea. Naljakas mõelda. Nendelt õppisin ma lihtsa inimlikkuse väärtust. Seda, et alati ei pea olema sügavat hingesugulust või kõrgelennulisi filosoofilisi arutlusi. Et mõnikord - sageli - loeb hoolimine, koosolemine, jagatud rõõm, mingisugusel igapäevasel tasandil läheduse tundmine. Et see ongi see, millel inimsuhted tegelikult põhinevad. Vähemalt praegu ma tunnen, et nendest õppetundidest on kasu olnud. Kuigi ma tean, et ma ei ole veel kaugeltki kõike omandanud. Aga elu olekski igav, kui kõik oleks juba käes.

Nüüd olen ma siis ära kogenud mõlemad äärmused - või vähemalt mõlemad pooled - ja peaks vähemalt teoorias proovima leida nendevaheline tasakaal. Tasakaal enda ja teiste vahel. Fritz Riemann leidis, et see on üks inimese põhidilemmasid. (Seega pole vast hullu, kui ma ideaallahenduseni välja ei jõua?) Praegu on teised mulle väga tähtsad. Mis on iseenesest väga tervitatav (eriti arvestades seda, kuivõrd mul on vaja oma sotsiaalseid oskusi arendada, et mingi nõustamise vms jaoks tarviliku tasemeni jõuda). Kui ma nüüd veel suudaksin mäletada, et elus on tähtsat ka muud peale teiste inimeste. Ilmselt on tegu muidugi lihtsalt ühe faasiga. 4 kuud tagasi ei olnud inimesed mulle praktiliselt üldse tähtsad. Ja praegune faas on piisavalt nauditav, et tegelikult selle kestmist soovida.

Sünnipäeva juurde tagasi tulles... oli hea jälle näha kogu seda suvist seltskonda koos. Mul on kuri kahtlus, et kõigi nende 12 aasta jooksul, mis ma Gerdat ja Gerlyt tunnen, sain ma nendega kooliväliselt kokku võib-olla umbes sama palju kordi kui Kunni, Lillu ja Jariga selle ühe suve jooksul. Soodsad tingimused kambavaimu tekkeks. Muidugi sai Laurat peaaegu sama palju nähtud... Airit ja Elerini vähem, aga lisaks sai nende kõigiga (peale Jari) 3 aastat samas klassis käidud, suheldud jne. Tuttavad näod, hubane õhustik. Kas selline ongi siis "sõprade keskel viibimise" tunne? Ma ei tea. Kas saab olla sõber ilma igapäevatasandist kaugemale ulatuva mõistmiseta? Aga ometigi tundub mulle, et see nimetus on antud juhul õige.

Pärnus, üle kuu aja

Nostalgia. Kõik tundub mingisse eelmisse ajastusse kuuluvat. Ei, tegelikult ma ei igatse seda ajastut taga. Aga selles oli oma kordumatuid väärtusi ja kasutamatajäänud võimalusi. Ma ei tea, kes ma praegu olen. Mul on tunne, et ma võtsin Tartusse iseennast kaasa umbes sama palju kui igasugu käegakatsutavaid asju - parasjagu, et kenasti hakkama saada, aga ainult väikese osakese kõigest, mida tegelikult on... või on asi lihtsalt selles, et kuna kõik on nii hea, pole mul iseenda järele õiget tarvidust? Mul on maailm, uued kogemused, toredad ja huvitavad inimesed... see kõik vajab avastamist. Ja nii ongi õige. Aga ilma iseendata pole mul sellele kõigele midagi vastu pakkuda. Ma ei saa kellelegi korda minna, kui ma olen ainult ümbritseva maailma ja iseenda mineviku mina kaja. Kuigi ma ei tea, kuidas hoida ühteaegu sidet nii iseenda kui teiste inimestega. Need reaalsused on lihtsalt liiga ületamatult erinevad. Võib-olla kui ma piisavalt palju ja süvenenult Jungi loen, oskan ma seda kunagi kuidagimoodi sõnades seletada.

Seniks kuulan ma Lacrimas Profunderet ja mõtisklen Kierkegaardi surematute ideede üle. Kuigi mitte temalt endalt pärinevate, kuid tema "Kartuse ja värina" kaudu mulle lähedaseks saanute. Tumesinine. Lacrimas Profundere + Kierkegaard. Lõpmatu resignatsiooni liikumine. Ma olen selleks ikkagi liiga inimlik.

Learning

OK, I'm not an emotional masochist. I'm... uh... good at detecting ways for personal development. In a way, I've managed to reach one extreme in relating to others, the one I hadn't experienced before. Valuing nothing more than other people around me and the act of communication itself. But it's not just about communication... not just about the quantity... but far more about the quality. I can't say I'd forgotten it (I'm still quite picky as far as people go :-P), but the dream I had yesterday brought it more clearly to my awareness. That while I very much needed to experience losing myself in other people, I cannot do so permanently. And that I should dare to go further. Go deeper. To fly, to dive, the way I yearned to do not too long ago. I should not forget that I need the lessons in walking perhaps more than many others... but I also should not forget that I would be ignoring a whole lot more than just one dimension of my being if I limited myself to only that. I no longer need to limit myself that much.

...but I should accept that some things are unattainable. Perhaps not eternally so, but eternity is a long time. And unless I really am an emotional masochist, I shouldn't make my life be about the unattainable. Because life is brief and its years of youth and freedom even more so. I've done enough tormenting myself. Even if I can't let go entirely, I need patience, acceptance and inner peace. I was overcome by the strangest sensation of peace when I came home from lectures today.

Väitlus on tore

Olen ma seda juba maininud? Ok, pole viga, mainin veel. Sest see tõesti on nii. Eks ma seda lootsin, aga ometigi olen ma iga kord üllatunud, kui tore see on. Mul on ikka veel see tunne, et järgmine kord ma enam ei saa hakkama... aga siiani olen saanud ning sealjuures seda vägagi nautinud. Loodetavasti jätkub see nii ka edaspidi... 13. oktoober on algajate turniir. Igatahes soovitan väitlemist soojalt kõigile ning avaldan veel kord oma kustumatut tänu Jarile, kes mind suunas sellega tegelema. :)

Well, I got what I wanted

Or rather, I had what I wanted when I said I wanted it already. But I'm far from sure that's a good thing. *sighs* I must be an emotional masochist.

Oktoobri algus Tartus

Kummaline mõelda, et üks kuu on nüüd juba Tartus oldud. Aeg on läinud nii kiiresti ja nii huvitavalt. Samas olen ma siinse eluga juba piisavalt ära harjuda jõudnud, et kogeda raskusi kujutlemisel, et kunagi oli teisiti. Eks heade asjadega harjuta kiiresti... Muidugi näis, kuidas see kõik edasi kulgeb. Esialgu on muidugi kerge... või no, samas peaks just esialgu raske olema? Ma ei tea, igatahes tundub, et kõik mu ebatervelt hirmsad kujutlused sellest, milline mu elu Tartus välja nägema hakkab, olid alusetud. Ma ei ela tänaval, tööta kolmel kurnaval töökohal ilma palgata, kerja toitu, kumbki mu vanematest pole ära surnud, mu kursakaaslased pole vägivaldsed, ma ei ole surmavalt haige, kolmas maailmasõda pole alanud. Selle asemel elan ma täitsa normaalses ühikas koos mitte just minu sorti inimese, aga normaalse toakaaslasega, olen finantsiliselt üllatavalt kindlustatud oma vanemate (mõlemad elus ja terved) poolt, mu kursakaaslased (vähemalt need, kellega ma lähemalt suhelnud olen) on fantastilised, lisaks sellele on Tartu üleüldse täis toredaid ja huvitavaid inimesi... Ma ei saa aru, mis teema on sellega, et mu elu nii kahtlaselt hea on. Kuigi ma absoluutselt ei kurda selle üle! Minu poolest võib see määramatult jätkuda...

Ma vist ikkagi ei ole päris introvert. Puhas ekstravert pole ma kindlasti mitte, aga "reaktiivse introvertsuse" teooria tundub kuidagi kinnitust saavat. Ehk siis asi pole selles, et mulle suhelda ei meeldiks inimestega, vaid selles, et siiani polnud mu ümber just eriti palju selliseid inimesi, kellega seda teha. Muidugi ilmselt ei saa ühe kuu põhjal päriselt kaugemaleulatuvaid järeldusi teha. Näis. Jungi isiksustüüpide süsteem väga ambivertsust ei armasta, kuigi sellest edasi arendatud süsteemide kohta pole ma päris kindel. Peaks nendega ilmselt uuesti lähemalt üle tutvuma ja mõtisklema. Ilmselt ma ikkagi olen pigem introvert, aga mitte eriti tugevalt. Tegelikult ma ei tea praegu üldse, kes ma olen. Keskkond mõjutab seda mina-taju ikka nii palju...