Jälle. Ei. Taha. Midagi.

Jah, ma peaksin õppima andmetöötluseks. Jah, ma peaksin õppima füsioloogiaks. Jah, ma peaksin oma toapoolt koristama. Jah, ma peaksin igasuguseid asju tegema. Ei, ma ei taha/suuda/jaksa/viitsi mitte ühtegi nendest hetkel teha. Või no, ma viitsin arvuti taga istuda ja muusikat kuulata ja halada oma blogis sellest, kuidas ma midagi teha ei taha. Ma viitsin mõelda sellest, et nii 100 minuti pärast ma tõenäoliselt näen Jaani ja me läheme järjekordsele küsitlusringile Tartu Hiinalinna (mille osas mu viitsimatus, oo üllatust, täiesti kadunud on). Ma viitsin iga 10 minuti tagant sellega seoses kella vaadata. Ma viitsin Jungi ja Martinit lugeda. Ma viitsin tukkuda. Ühesõnaga tegelikult viitsin ma kõike peale selle, mida ma tegelikult praegu peaksin tegema. Seda kõike, mida ma praegu tegema peaksin, on lihtsalt nii palju, et juba sellele mõtleminegi väsitab. Ja on mingeid muid asju, mida ma hetkel kohustuslike asemel nii väga teha tahaksin.

Jälle midagi Taliesini blogist enda versioonis

Advanced Global Personality Test Results Extraversion |||||||||||||| 54% Stability |||| 18% Orderliness |||||||||||| 42% Accommodation |||||| 30% Interdependence |||||||||||||||| 70% Intellectual |||||||||||||||||| 74% Mystical |||||||||||||||||||| 83% Artistic |||||||||||||||||| 76% Religious |||||||||||| 50% Hedonism |||||||||| 36% Materialism |||||||||||||||||| 76% Narcissism |||||||||||||||| 63% Adventurousness |||||| 23% Work ethic |||||||||||||| 56% Humanitarian |||||||||||||||||||| 90% Conflict seeking |||||| 23% Need to dominate |||||||||||||| 56% Romantic |||||||||||| 50% Avoidant |||||||||||| 50% Anti-authority |||||||||||| 50% Wealth |||||| 23% Dependency |||||||||||| 43% Change averse |||||| 23% Cautiousness |||||||||||||||| 70% Individuality |||||||||||||||| 70% Sexuality || 10% Peter pan complex |||||||||||||||| 70% Family drive || 10% Physical Fitness |||||||||||| % Histrionic |||||||||||||| 56% Paranoia |||||||||| 36% Vanity |||||||||||| 50% Honor |||||||||||||||| 63% Thriftiness |||||||||||||||||||| 83%

Take Free Advanced Global Personality Test
personality test by similarminds.com

Siiski saab hakkama

Andmetöötluse kontrolltöö sai tehtud. Ja vähemalt tundus ootamatult lihtne. Näis muidugi, mis tulemused. Aga kuidagi julgustav ja motiveeriv oli see. Suhtlemispsühholoogiaks valmistumine edeneb ka suht hästi praegu. Lootust on ühesõnaga. Vahepeal on lihtsalt... keeruline saada ennast tarvilike asjadega tegelema.

Jätkuvalt andmetöötlus

Viimane tund aega enne tõe hetke. Ma ei viitsi. Ma lihtsalt ei viitsi. Ei suuda, ei jaksa, midaiganes. Kogu see kooliasi on hetkel lihtsalt nii liig ja ebaoluline, ainult et ma tean, et pikemas perspektiivis see on oluline... aga praegu võiks see kõik lihtsalt kusagile ära kaduda natukeseks ajaks. Ma tean, et suvel see teebki seda, aga siis on kõik niikuinii teisiti. Hetkel pole asi isegi selles, et kevad on. Lihtsalt kõik on nii üle visanud. Ja järgmised 2 nädalat on mingi meeletu õppimine järjest ainult. Ma ei tunne, et ma hetkel seda suudaks või tahaks. Semestri alguses oleks ma võtnud selle vastu suurima heameelega kui võimalust ennast tõestada vms. Aga hetkel pole see kuidagi oluline. Mis vahet sellel kõigel lõppkokkuvõttes on? Mida see mulle annab? Kes seda vaatama hakkab, kui kõrge keskmine hinne mul ülikoolis oli või kui palju rohkem ma üle minimaalselt tarviliku tegin? Mis mõte sellel kõigel üldse on? Mis mõte üldse millelgi on?

Ma ei taha saada osaks hallist massist. Ja samas tahan ma elada... ja tegelikult ka kogu see õppimine ei vii mind hallist massist välja, see võib ainult anda mulle võimaluse elada selles hallis massis võrdlemisi mugavalt. Mis on iseenesest ka tähtis muidugi. Või ma ei tea. Ma ei ole hetkel üldse kindel selles, mis tähtis on.

Ma ei suuda ühe asjaga nii pikalt järjest tegeleda. Mul on vist tõesti mingi kahe kuu reegel... nii kaua võin ma ühele elu valdkonnale suhteliselt täielikult pühenduda, aga pärast seda kaotab see mõneks ajaks praktiliselt igasuguse tähtsuse. Muidugi mõne aja pärast see tähtsus tõenäoliselt naaseb... tõenäoliselt jälle kuuks või paariks... jne. Kuidas täpselt peaks ma suutma ühe asja endale valida ja ainult sellega pikka pikka aega tegeleda?

11:11 Hetkel tahaks lihtsalt Madliga kokku saada ja tema pool animet vaadata või minna Zavoodi või minugipoolest neid viimaseid neetud küsimustikke laiali kandma. Tahaks teatava teise inimesega kokku saada, aga teda pole siin praegu, nii et ma parem ei hakka sellele rohkem mõtlemagi. Ma tean, et kõik see, mis ma ülikoolis teen, on minu tööalase tuleviku suhtes oluline jne, aga hetkel... ma ei tea... tundub vahelduseks elu nautimine tähtsam.

Nojah

Homme on kontrolltöö sellises aines nagu andmetöötlus sotsiaalteaduses. Ülehomme on eksam suhtlemispsühholoogias. Tõenäoliselt neljapäeval on sumeri keel (tegu on... ee... tudengite suhtes väga individuaalse lähenemisega ainega). Edasi tuleb veel igasugu asju. Selleks kõigeks on õppida vaja. Kuidas peaksin ma õppimisele keskenduma, kui mu hinges on totaalne kevad? See tundub iga hetkega aina lootusetum.

Tõesti. Täiesti enneolematu kevad.

Ma ikka olen maininud, et elu on vahel nii hingetuksvõtvalt ilus?

Elu on lill

Hetkel olen ma elust täiesti pilves. Kõik on välja kukkunud hoopis erinevalt sellest, mida ma oleks oodanud või soovinud. Õigemini soovida osanud. Sest... kui ma sellele nüüd mõtlen... praegune olukord on peaaegu täpselt see, mida ma soovisin... ainult et selle vorm on oodatust sedavõrd erinev, et mulle pole vist siiani päriselt kohale jõudnud, et nii ongi. Vähemalt ma loodan, et see on nii. See oleks tõeliselt tore, kui see nii oleks.

Imelik on kogeda korraga nii tõusu kui mõõna. Tunda ühel hetkel, kuidas elu on mõttetu, ja teisel, kuidas see on siiski imeline. Imelik on mingeid asju kogeda hoopis uuel viisil. Erisuguse inimesena. Tee on lahti, rännak on alles ees. Hommikumaaränd. Vahelduseks vist kaasränduritega. Kuigi... sära võib tulla ka vaid päikese peegeldusest klaasikillul. ...aga ilus on see siiski, see sära.

Öelda võiks veel mõndagi. Tahaks öelda mõndagi. Headusest ja julgusest ja hoolimisest ja võimust ja sõprusest ja juhtimisest ja armastusest ja vabadusest. Ideaalidest ja inimlikkusest. Inimestest. Eriti ühest inimesest.

Aga parem on vist hetkel juba öelduga piirduda.

Oh aegu

Eilne oli huvitav. Lõbus. Suurepärane. Täielik informatsiooni üleküllus.

Esiteks olid eksamid jms, millest ma juba rääkisin. Siis olid inimesed. Grupidünaamika jne. Üks-ühele suhtlemine võimaldab paljut, mida suuremas seltskonnas ei saa, aga samas toimub seltskonnas protsesse ja moodustub mustreid, mille tekkimiseks lihtsalt on vaja rohkem inimesi. Ja seda on huvitav jälgida ja mõistma õppida.

Tasakaalu on ikkagi vaja. Või midagi sellist. Aga praegu on ka tore. Näis, mis kõigest sellest välja areneb.

Sess jne

Et... jälle on väga kiired ajad tulnud. Täna oli kaks eksamit, reedel on järgmine, esmaspäeval kontrolltöö andmetöötluses, teisipäeval järgmine eksam, neljapäeval (tõenäoliselt) järgmine eksam (sumeri keeles, millega ma pole viimased 4-5 nädalat üldse tegelenud... joy), järgmisel esmaspäeval järgmised kaks (millest vähemalt üks eeldab pikemat eelnevat intensiivset õppimist) ja neljapäeval füsioloogia (mis eeldab ka ja veel pikemat intensiivset eelnevat õppimist). Siis millalgi uurimismeetodite oma, kui ma selleks ajaks veel elan.

Tänased läksid tunde järgi isegi ootamatult hästi. Geneetikas oli 80-st kordamisküsimusest 4 eksamis ja võib öelda, et mul vedas täiega oma versiooniga. Ehk siis üks küsimus, mis mul oli tõesti pähe õpitud eelnevalt, esines seal. Ülejäänud olid ka suht normaalsed, kuigi ühe puhul ma pole siiani kindel, mida täpselt ma seal pikalt vastama pidanuks. Vaatasin, et teised minu ümber kirjutasid suht romaane oma küsimuste vastusteks... näis, mis tulemused on. Individuaalsete erinevuste psühholoogia oli oodatult lihtne. Et õppimisaja ressursid said õigesti jaotatud. Muidugi jätkuvalt... näis, mis tulemused on.

Aga jah, tundub et mu plaanid hästi palju elu elada enne Pärnusse sõitmist lähevad nii ja naa. Ma ei kavatse ennast kõigest (jätkuvalt) välja lülitada, aga alles praegu hakkab vaikselt kohale jõudma, KUI palju mul õppida tarvis oleks praegu, kui ma piisavalt häid tulemusi (loe: kõik A-d või maksimaalselt 1-2 B-d) tahan. Samas... pole hullu, saab hakkama. :-)

Mida veel...

Nojah. Jaan. See on see koht, kus mul oleks justkui nii palju öelda, aga samas miski sellest poleks päris õige... sama hästi võiksin ilmselt öelda midagi täiesti vastupidist ning ikka samavõrd tõtt (või valet) rääkida. Seega ma olen vast kergelt sõnaaher - võimalik, et antud isiku ja teema suhtes teenimatult - vahest on nii hetkel kõige parem.

Tegelikult on elu täitsa huvitav.

:)

Lahtiseks jäävad ja vastuse saanud küsimused. Palju, kuhjana küsimusi. Pidev teadmise-mõistmise-soovi voog. Vabadus. Muutlikkus. Müstiline matemaatika. Võib-olla (20+40)/30=(30+60)/45. Bordoopunane. Hele ja tume. Lood. Laulmine. Luuletused... jah, luuletused. Merkuur, Neptuun ja Pluuto. Sukelduda ja lennata.

Piisavalt põhjust, et tänulik olla.

Hilisöösel

Praegu ma peaks ilmselt kolm või neli tundi maganud olema... ja homne saab "lõbus" olema... aga sellel pole hetkel mingit tähtsust.

Dead Can Dance - Enigma of the Absolute

Ei, te taas kord ei peagi midagi aru saama. Ma lihtsalt tahtsin sellest kõigest, millest te aru saama ei pea, siia siiski midagi jäädvustada.

Vive le moment.

Evolutsiooni praak

Ma olen seda. Ma tean seda. Igas teises ajastus oleks mind looduslik valik ammu kõrvaldanud. Aga ma tahan ikkagi elada ja saada millekski rohkemaks.

Muide, küsimus jätkuvalt kehtib. Ideid kohtade osas, kus võiks nt laulda, ilma et inimesed mind imelikuks peaks?

Täielik segadus, jälle

Iga kord, kui tundub, et ma olen mingisuguse terviku kokku saanud millegi oma elusse puutuva osas, laguneb see peatselt laiali. Üldiselt mulle meeldivad muutused ja vabadus jne, aga see on häiriv, kui eriti millestki lähtuda ei ole, sest homme võin juba teisiti tunda, arvata ja tahta. Olen ma tugev või nõrk, sõltuv või sõltumatu, optimist või pessimist, rahul või rahutu, idealist või küünik? Parimal juhul võin ma öelda, mida neist olen antud konkreetsel ajahetkel. Võib-olla see peabki nii olema... aga mulle tundub, et enamasti on seal siiski mingi suurem konkreetsus. Võib-olla konkreetsuse ja järjekindluse puudumine ongi mingid iseloomustavad omadused.

Ühte siiski. Ma võin välja näha nagu hiir... aga ma ei taha seda enam sisemuselt olla. Ei hiir ega täielik tuulelipp.

Tuba ja teised

nad on köögis.
nad liiguvad ringi.
keegi peseb nõusid,
ma kuulen vee solinat
ja aeg-ajalt portselani kõlksatusi
vastu kraanikaussi.
keegi läks vist vannituppa,
uks tehti lahti
ja siis pandi jälle kinni.
või tuli ta sealt välja?
keegi on veel seal,
nad räägivad nõudepesijaga omavahel.

ma ei saa toast välja minna,
kuni nad seal on.
ma ei taha, et nad mind näeksid,
et neile meenuks,
et ma olemas olen.
ma tahaksin muutuda nähtamatuks
ja neist mööda lipsata,
teha oma toimetused ära
ilma nende pilgu alla sattumiseta.

keegi pani panni pliidile,
nüüd kostab juba üpris valju särinat.
vannitoa uks käis jälle lahti-kinni,
seejärel mingi teine uks.
kas nad kavatsevadki seal kogu päev
seista ja lobiseda?
keegi kolistab taldrikutega.
hääled liiguvad teise toa ukse poole,
uksest läbi ja ära.
kuulen ainult pliidile jäetud praepanni.

nüüd võib vist välja minna.

Tuba

tuba on soe.
toas on kõik eluks vajalik:
toitu ja jooki ja magamisase
ja seltsiline, kes teisel pool otsas
istub ja telekat vaatab.

telekast tulevad hääled:
mees ja naine vaidlevad,
naisel on teisega laps,
nad ei saa abielluda.
reklaamipaus. helistage nüüd,
saate tasuta teise komplekti veel.

teleka hääled on valjud.
pange palun telekas kinni,
mu kõrvad on valusad.

tuba on hall.
toast ei saa välja vaadata,
sest aknal on kardin ees.
kardin on ka hall ja seinad
ja lauad ja kapid on ka kõik
hallid.

tulge meie poodi,
see nädal on sooduspakkumine.
reklaam aina kestab.
mõttes taon kildudeks
teleka helendavat ekraani.
ekraan ei purune,
ta on tugevam,
ta on ammu harjunud.

tuba on soe.
toas on kõik eluks vajalik.

Writing for myself

I think the reason why I'm having such a hard time actually writing my ideas down is because I think too much about what somebody else might think of the quality of the writing. So I struggle with words to find the perfect ones and in the end the flow is blocked. The issue has actually come up quite a few times, but right now sort of becoming aware of it again. The reason why writing feels so hard is because I make it so hard for myself because I try to get it perfectly right the first time I put things on paper (or the screen or wherever). Of course I really dislike editing afterwards, but maybe it truly would be better if I got into the habit of just writing however it comes when it comes... and thinking about the best phrasing later, if I need to. Because if I have something already, it'll probably be that much easier to improve it later on when I feel like doing so at some point... but I don't get to the point of needing to improve things cause I don't have much to improve upon in the first place. And I'm the one blocking the flow. I want to write, I need to write, I need to express myself and put my ideas into words, but I make it so hard for myself that I end up thinking of it as a chore even at this level. Every now and then someone gives me a small push in the right direction, and I remember that I'm the one who needs this really, and for a short while I might even get myself to putting that into practice and write something, but then it ends again. Not that writing, especially writing well, wouldn't take time and concentration and effort, but, all things considered, I really should probably take it more easy, at least for now. This is one place where perfectionism really gets in the way for me.

***

Ta seisab.
Ta seisab kuristiku serval.
Ta seisab, noor neiu pikas valges kleidis.
Ta seisab ja kardab.
Ta seisab ja mõtleb.
Ta seisab ja ootab.
Ta seisab ja enam ei karda.
Ta seisab, kuni tuul puhub tast üle.
Ta seisab ja tuul puhub temast üle.
Ta seisab ja tuul haarab kaasa ta kleidi.
Ta seisab ja tuul lennutab õhus ta tumedaid juukseid.
Ta seisab ja tuul keerleb ta ümber ringi.
Ta seisab, siis astub.
Ta kukub.
Ta lendab.

Indigovereline

Mul on õnnestunud tutvust teha ühe kõige omapärasema, hämmastavama, segadusttekitavama, kahtlasema, suurepärasema inimesega.

Minu poolt kõik selleks korraks :)

Oh dear

Time to actually practise what I preach. Sheesh, that's never as easy as the preaching part! Especially when you're not sure which part of all that preaching you should be putting into practice. It's hard enough with figuring out what it's good (for me personally) to eat (which is a relatively mundane sphere of things with a lot of more-or-less credible general info easily available). But there are problems infinitely more complex. Even as far as figuring out whether they are problems in the first place is concerned. When something seems both obviously wrong and obviously right, how exactly do you weigh the sides, especially if your own views and feelings and values are somewhat conflicting regarding these very questions? If the problem is not as much the current situation as much as the potential butterfly effect? And you will probably have to make some sort of decision without having all the facts... or almost any facts... and not making one will probably be considered as some sort of a decision, too. And you don't even know how much weight any decision of yours might have at all.

So yeah. On the one hand, my life feels relatively less boring once again. On the other hand... it just has to become less boring right when I've decided to reach some reasonable degree of detachment from it. Though maybe that's exactly the point... or maybe the reverse of it is the point... or maybe I should just stop trying to achieve everything right now and completely and perfectly and for the long term. Long term changes tend to happen gradually.

Food for thought

So much that I'm not sure if I'll be able to digest it all properly.

Silence is golden.