Mõt-te-tus

oleks üpris paslik sõna tänase päeva kokkuvõtmiseks. Päevane suur töö = istumine ja mõtlemine, miks mind siia vaja on. Õhtune suur pidu = külmetamine ja istumine ja mõtlemine, miks ma ikka veel siin olen. Mulle tundub, et päev olnuks märksa produktiivsem, kui ma esimese poole veetnuks mingeid koduseid ülesandeid tehes ja teise poole George Martinit lugedes. Produktiivne töö ja lõbu garanteeritud. Muidugi siis ma tunneksin ilmselt veel rohkem, et päev raisku läinud ja ei teinud neid asju, mida võinuks. Nojah, nüüd ma siis tegin neid. Ei saa öelda, et istusin terve päeva kodus ja ei jõudnud kellegagi mitte kusagile. Aga mõttetu tunne on ikkagi. Ja natuke pahane enda peale, et aeg jälle kuidagi ebaproduktiivselt kulus.

Muidugi produktiivsus on üldse madal. Vahepeal tundub, et ainult ajaraiskamisega ma tegelengi. Aeg on nii piiratud, noorust on nii vähe alles, aga enamik päevi ei tee ma ikkagi suurt midagi meeldejäävat. Ma võiksin nii palju edasi liikuda ja areneda. Kuidas ma ka ei ürita, jäävad nii paljud võimalused kasutamata. Vahel ei tule nad mulle õigel ajal pähegi. Õieti ei teagi, mis on üldse neist kõige tähtsamad. Millel õieti peaks minu elus prioriteet olema.

Nojah. Vähemalt on mul võimalik endal selliste asjade üle otsustada. Selliseid ühiskondi ja ajajärke, mis seda lubavad, ei ole ilmselt palju.