Jah, ma olen jälle kerges vingumismeeleolus

Vaatasin jälle järgmise semestri aineid ja võib vist öelda, et nii palju lootusest millegi vähem massidele tuleva osas. Ilmselt ma peaksin tänulik olema selle eest, et kohustuslikele ainetele registreerunuid on siiski keskmiselt sada millegagi, mitte 300-500, nagu see esimesel semestril oli. Aga miskipärast ma kahtlen, et see just piisavalt suur edasiminek oleks. Selle asemel, et istuda suures auditooriumis kogu ülejäänud sotsiaalteaduskonna esmakursuslastega, istun ma nüüd tõenäoliselt lihtsalt natuke väiksemas auditooriumis hulga tibidega, kes arvavad, et psühholoogia on kõige sobivam ala oma vabaainepunktide kättesaamiseks. Iseenesest arvaku ja saagu minugipoolest, aga see hakkab vaikselt aina enam häirima, et kui Margust teavad umbes kõik tema teaduskonna õppejõud, siis meil on see tore masside anonüümsus, millest veel mõnda aega mingisugustki väljapääsu ei paista. Jah, ma tean, Margus on teine inimene teises olukorras, aga... ta tegeleb valdkonnaga, mis teda huvitab ja tema jaoks miskitpidi oluline on, ta on sellega juba pikemat aega ühel või teisel viisil tegelenud, osalenud igasugustel olümpiaadidel ja võistlustel ja midaiganes, ja ka tulemusi saanud, teda on märgatud... märgatud suht algusest peale. Psühholoogia on minu jaoks midagi väga huvitavat ja olulist. Mul oli eelmise semestri "pikendatud suvepuhkust ja elunautimisele pühendatavat aega" väga vaja, aga teoorias saan ma lõpuks ometi rohkem pühenduda sellele, mis mind tõesti ligi tõmbab ja mulle korda läheb... ja olgu kõigega kuidas oli, ülikooli mõttes ma rohkem taolisi semestreid ei taha. Ilmselgelt pean ma selleks ise midagi tegema. Mida ja kuidas, ei kujuta paraku ette. ...või ühte-teist vast võin isegi kujutada... aga see eeldaks vist, et mul juba oleks mingisugune konkreetsem arusaam, mis mu plaanid on ja kuidas ma neid teostama hakkan. Või midagi sellist. Ma ei tea, kuidas ma midagi taolist endale looma peaksin. Või kui nii võtta, siis muidugi ei kujuta ma ette ka seda, kuidas ma üldse seda oma elu suuremat pilti teostama hakkan. See eeldab kahtlaselt rohkem aktivismikogemust ja -kalduvusi kui minul neid siiani olnud.

Ühesõnaga ma kirjutan segaseid ja seosetuid lauseid ja oleks pidanud juba ammu aega tagasi magama minema. Nevermind.