Kotkad, varblased ja Doctor Who

Tahaks öelda midagi poeetilist, aga kõik poeetiline on juba ammu öeldud. Teema on niikuinii vana ja kulunud... võiks ju ollagi kulunud, aga vat ei ole, ja ikka unistab mingi osa minust, et praegu on alles algus. Mille algus, ma ei tea, aga on hullumeelne uppuda viide sekundisse ühes päevas. Uppuda lihtsalt seetõttu, et korra näpuotsaga vett puudutada julged. Või hingega teise hinge kaja.

Kuna midagi uut öelda pole mõtet, siis kordan lihtsalt vana. Siin. Ja siin. Ja siin. Jnejnejne. Pimestav kirkus.