Kõrvalt vaadates

Eesti tundub eemal olles pisike. Miljon-poolteist inimest, riigi pindala tervikuna väiksem kui pool Castilla y León'ist ning sellest ka enamik sood ja metsad. Natuke mingi suure pere tunne - kõik on kõigiga miskitpidi seotud. Nojah, selleks tundeks ei pea tingimata välismaale minema, aga siin on see kuidagi märksa eredam, märksa positiivsem. Suures riigis on rohkem võimalusi, rohkem huvitavaid inimesi ja tegevusi, rohkem seda vabadust, mis kaasneb anonüümsusega. Aga teiselt poolt tähendab see ka seda, et ühe inimese tegevus loeb suurema üldpildi mõttes suhteliselt vähe. Salamancas mööda Portugali avenüüd kõndides saan sellest kuidagi eriti teadlikuks. Tundmatud näod, kelle nimesid ma ilmselt kunagi kuulma ei satu. Ridamisi ühesuguseid kollase-punasekirjulisi kortermaju, tänaval keskeltläbi rohkem poode kui puid - Eesti mõttes on siin suurlinn, kuid Hispaanias on see keskmine, üks paljudest. Samamoodi ka inimestega: eksled ringi selles tundmatus massis, siblid sipelgana pesa ümber, must ja väike nagu kõik teisedki. Võõramaalasena ma ilmselt ei taju neid nähtamatuid sidemeid, mis vahest kohalikele suurema tähenduslikkuse ja kokkukuuluvustunde annavad. Aga Hispaanias jääksingi ma alati võõramaalaseks, juurte ja kogukonnata. Näib, et need kaks asja on mulle märksa väärtuslikumad kui oleksin arvanud... näib, et olen neid ka Eestis arvatust märksa rohkem kogeda saanud. Teadagi, kõrvalt märkab kergemini. Nii et mul on hea meel naasta sellesse kogukonda, kus ma küll veel päris täpselt oma kohta leidnud pole, ent kus on võimalus vahest ajaga sealse elu ja heaolu suhtes oma märgatavam panus anda. :)