Ülikoolid

See on see koht, kus ma tahaks teele saata paar ebatsensuurset sõna kohaliku hindamissüsteemi suunas. Ma õppisin grupiteraapia eksamiks materjali nii selgeks, et sõna otseses mõttes kopeerisin peast oma märkmeid ümber vastustesse. Ma saan tulemuseks 50%??? Mis küll tähendab, et ma sain ainest läbi ja see on väga vajalik ja tänuväärne jne, aga see ei ole isegi loogiline enam. Tähendab, kui ma olen sõna otseses mõttes talle kirjutanud kogu materjali, mis mul olemas oli, mis ta omalt poolt meile andis, ja sellega pääsen ma vaevu läbi, siis... mida peab õieti tegema selleks, et mingi reaalselt hea hinne saada? Nojah, ilmselt sedasama juttu kaks või kolm korda rohkemate sõnadega pajatama. Sest pmst kohaliku ülikoolihariduse tuum ja põhisisu tundub olevat lakkamatu märkmete tegemine loengutes, et absoluutselt kõik õppejõu sõnad jäädvustada, ja siis eksamil kogu tolle jutu ja veel millegi puhtale paberile ümber kallamine. Lisaks tundub verboossuse määr lugevat rohkem kui reaalne sisu, sest ma kirjutasin 3 küsimusele vastuseks üle kolme A4 puhast infot ja sain madalama tulemuse kui Sabina, kes teadis teemakohast materjali oluliselt vähem ja kirjutas teadlikult pikka udujuttu kuue A4 ulatuses.

Teadagi on päris palju seda, millega ma Tartu süsteemi puhul rahul ei ole - aga kui see pidi nüüd näide olema sellest, kuidas mujal maailmas on asjad paremini, siis Salamanca on selles osas olnud ikka eepiline feil. (Väide, mis on hetkel küll toonitatud tugevalt frustratsioonist teemal mis mõttes sellised tulemused, aga mul oleks ka muidu ühte koma teist öelda.)

Säde

Kui ma selleks, et teid armastada, lõikan oma armastuselt tiivad, sest teie armastusel pole veel tiibu, siis võib orus leida kaks korda rohkem pisaraid ja asjatuid kaebusi, armastus aga ei astuks ühtki sammu mäe poole.

Leidsin täna netist, autorit ei tea viidata. Mõte on päevakohane ilmselt rohkem kui ühte pidi.

Kõrvalt vaadates

Eesti tundub eemal olles pisike. Miljon-poolteist inimest, riigi pindala tervikuna väiksem kui pool Castilla y León'ist ning sellest ka enamik sood ja metsad. Natuke mingi suure pere tunne - kõik on kõigiga miskitpidi seotud. Nojah, selleks tundeks ei pea tingimata välismaale minema, aga siin on see kuidagi märksa eredam, märksa positiivsem. Suures riigis on rohkem võimalusi, rohkem huvitavaid inimesi ja tegevusi, rohkem seda vabadust, mis kaasneb anonüümsusega. Aga teiselt poolt tähendab see ka seda, et ühe inimese tegevus loeb suurema üldpildi mõttes suhteliselt vähe. Salamancas mööda Portugali avenüüd kõndides saan sellest kuidagi eriti teadlikuks. Tundmatud näod, kelle nimesid ma ilmselt kunagi kuulma ei satu. Ridamisi ühesuguseid kollase-punasekirjulisi kortermaju, tänaval keskeltläbi rohkem poode kui puid - Eesti mõttes on siin suurlinn, kuid Hispaanias on see keskmine, üks paljudest. Samamoodi ka inimestega: eksled ringi selles tundmatus massis, siblid sipelgana pesa ümber, must ja väike nagu kõik teisedki. Võõramaalasena ma ilmselt ei taju neid nähtamatuid sidemeid, mis vahest kohalikele suurema tähenduslikkuse ja kokkukuuluvustunde annavad. Aga Hispaanias jääksingi ma alati võõramaalaseks, juurte ja kogukonnata. Näib, et need kaks asja on mulle märksa väärtuslikumad kui oleksin arvanud... näib, et olen neid ka Eestis arvatust märksa rohkem kogeda saanud. Teadagi, kõrvalt märkab kergemini. Nii et mul on hea meel naasta sellesse kogukonda, kus ma küll veel päris täpselt oma kohta leidnud pole, ent kus on võimalus vahest ajaga sealse elu ja heaolu suhtes oma märgatavam panus anda. :)

Coming back

It feels somehow special to be coming back to friends after a long time away. Even though contact has been quite minimal, I feel that the emotional connection means even more now. Like there's an upgrade in the status of some relationships from new to old/lasting... in some cases an upgrade long overdue, in fact. It's good to have a place, a little world to return to. People who (well, I hope) still remember me. I guess whatever survives all this distance of time and space will be worthwhile.

At the same time I'm also realising (once again) that holding on to something simply because it's been there for a while isn't really what I want to do. I can appreciate old connections and familiar surroundings, but just because something has been part of my life for years doesn't mean it needs to have a prominent part for that sole reason. ...Hmm... I just realised that is true on more levels than one (but that is food for thought for another night). For now, I know that there is flow with some people and not so much with others. And if the flow connections are there, it makes sense to focus on them rather than those where growth isn't happening.

So hopefully the coming months will find me releasing what needs to be released, opening space to explore the new, and appreciating what has stood the test of time. Continuity and change. It is exciting to be in a place of my life where I can be so aware of both! I think that can be quite rightfully considered a befriending of Saturn and Uranus. :)

Of course from the side it's also easier to see the opportunities and ignore the difficulties. Everything might turn out to be not nearly as rosy as I see it now. Then again, it's spring - more than that, it's May! For me, a time of the three R-s: restlessness, romance, renewal. Which sounds horribly cliché, but what can I say, my mind and body seem to live quite in tune with the seasons. So anyway, why not add a fourth R of rose-coloured glasses - in the midst of all the excitement and emotional turmoil of things, it might just be the icing on the cake. :)

Net miracle/irony

Yes, this is correct: it's half past midnight here in Salamanca and you're seeing me online writing something in my blog while sitting in the same room that has been completely netless for now close to half a year. I don't know how long this is going to last and, let's be honest, it doesn't really matter as I'm only staying here for a few more days. And of course the most ironic bit is that I have two exams on Friday morning and therefore the last thing I should be spending time on right now is the Internet. But then again, as I spent practically the entire day studying for yet another exam that I had this evening, I suppose I can just look upon this as a reward for my efforts and a needed moment of R&R.

A bit poetic after all

we will rise early and go out to
meet our new challenges. your back
towards me, heading off in the distance.
sunshine spreading gold over the grass.
the world is round so one day we will
meet again or at least reach a point from
which it's only possible to get back closer,
right? but still I'll try to climb whatever
rainbows on my way because they look a bit like
memories of you.

Kotkad, varblased ja Doctor Who

Tahaks öelda midagi poeetilist, aga kõik poeetiline on juba ammu öeldud. Teema on niikuinii vana ja kulunud... võiks ju ollagi kulunud, aga vat ei ole, ja ikka unistab mingi osa minust, et praegu on alles algus. Mille algus, ma ei tea, aga on hullumeelne uppuda viide sekundisse ühes päevas. Uppuda lihtsalt seetõttu, et korra näpuotsaga vett puudutada julged. Või hingega teise hinge kaja.

Kuna midagi uut öelda pole mõtet, siis kordan lihtsalt vana. Siin. Ja siin. Ja siin. Jnejnejne. Pimestav kirkus.

Eesti inimesed

Kahe nädala pärast korjan oma koli kokku ja liigun jälle koduses kirdesuunas. Sina, kes Sa seda teksti praegu loed - kui Sa oled sõber/tuttav/muidu tore ja Sulle meeldiks üle pika aja jälle kokku saada, siis kirjuta mulle või midagi. Ootan rõõmuga. :)

:)

Latest comment on my English: "You sound like an American who's been living in Britain for a long time." I think that's the best compliment yet. :)

Temperatuur

Täna on Tartus 20 ja Salamancas 8 kraadi sooja. Varsti tagasi Eestisse suve järele!!

Spanish kids

I've noticed that children, especially little girls, are dressed in a way they might've been 50 years ago. Which, I have to say, looks quite gorgeous to my eyes. But at the same time is somewhat troubling, along with the knowledge of that a fair number of them will end up in Catholic schools... well, I haven't heard a lot of good things about Catholic schools around here, and from the way they look my guess is their parents are rather traditional-minded as well. I suspect these kids are being molded into not being progressive from the start. After a good number of years under sadistic nuns, no wonder that as soon as they become of age, Spanish youth spend the vast majority of their spare time going to parties and pubs where they try their hardest to drink and smoke themselves into premature death. Either that or they become good little church boys and girls who walk, eat and breathe the way the Pope tells them to.