_._

Seminaritöö on tehtud, kaitstud, hinne saadud. Eksameid siit-sealt natuke veel on. 2 nädalat veel ja ongi kõik. Edasi on tundmatu maa. Natuke vist liigagi tundmatu. Ma ei karda niivõrd uute muljete üleküllust, kuivõrd tühjust. Seda tühjust, mida viimasel ajal liiga palju tekkinud on. Või kas alles tekkinud... võib-olla lihtsalt teadvustatud. Või ka nii ja naa. Sest viimasel ajal on iseenesest põhitähelepanu läinud seminaritööle. See täitis suure osa mu elust mitme nädala jooksul. Ja nüüd on see läbi. Aga mis iganes sinna asemele tulemas on, pole veel päriselt kohale jõudnud. Just praegu, hetkel kui tunnen niigi mingit tühjust, puudust millestki, pean loobuma sellestki, mis siiani olnud... Njah, mitte et ma konkreetselt seminaritööd just niimoodi leinaks. Pigem seda, et varsti on käes aeg Tartust lahkuda. Pikaks ajaks lahkuda. Tartust ja Tartu inimestest. Ja kuigi see, mis ees ootab, tõotab palju imelist ja rõõmuküllast, on seal vahepeal nii palju tundmatust ja tühjust. Ja just nüüd, just praeguses seisus tundub sellega silmitsi seismine raske.