.*.

Ma võiks tõesti kord juba leppida sellega, et ühe inimese asemele teine astuda ei saa. Et mõned kogemused jäävad minevikku ja sellisel kujul neid enam lihtsalt ei ole. Kas ma üldse tunnekski seda kõike nüüd samamoodi, kui T. päriselt mu ellu tagasi tuleks? Kolm ja pool aastat tagasi olin ma praegusega võrreldes väga erinev inimene. Ma ei mäletagi enam õieti, mis või kuidas seal tegelikult oli. Mõni asi tunduks praegu võib-olla enesestmõistetav. Mõni teine ei puudutaks mind äkki üldse.

Ja siiski, jälle ma mõtlen tema peale. Jälle ma võrdlen inimesi mingisuguse etaloniga, mida pean temaks. Ta ei pruugi sellele õieti isegi vastata... Ja ometigi, kui ülev näib mõte kohata kedagi, kes tõeliselt tunneb teda.