Ma just avastasin, et ma naudin jazz'i kuulamist. See ei tekita minus jätkuvalt praktiliselt üldse emotsioone, kuid mingisugusel meelelis-intellektuaalsel tasandil reageerin ma sellele kahtlaselt positiivselt. Mis iseenesest on tore, sest minu muusikalisel silmaringil on selle võrra võimalik jälle avarduda.
Silmaringi avardamine on muidugi üldse väga aktuaalne teema praegu. Kuidas, kui sügavalt, mis suunas jne. Loomu poolest lähen pigem laiuti kui sügavuti, pillun end vahest liigagi laiali. Samas avastan endas üha enam eelarvamusi ja vastumeelsust uue proovimise suhtes. Pidevalt tõuseb üles küsimus, kas keskenduda pigem enda tugevate või nõrkade külgede arendamisele. Kas vajalikum on jõuda meisterlikkuse või terviklikkuseni? Mu ümber on nii palju inimesi, kes juba sellises vanuses mingis oma valdkonnas silma paistavad, mõni praktiliselt eksperdi tasemel. Päris taoliseks ei saa ma vist kunagi. Tahaks nii laiuti kui sügavuti minna, kuid paraku tuleb laiuti minek vist mõnevõrra loomulikumalt.
Seega minna enda seatud piiride ületamise teed? Aga kes/mis olen siis mina, kui mul enam piire ei ole?
Kas keskenduda elu sümfoonia või enda sees peituva viisi avastamisele? Tegelikult tahaks ju mõlemat, aga kardan, et valides ühe, kaotan teise.
Tegelikult oma küsimuste üle mõeldes tekib mul praegu küsimus, et - JÄLLE? Nagu, ma JUST sain üle mingist suuremast eksistentsiaalsest segadusest, mis tulenes "uute maailma ja enda omaduste" avastamisest ning ajutiselt oma harjumuspärasest mina- ja maailmapildist eemaldumisest. Ma tahan JUBA JÄLLE uuele ringile minna?
Nojah, mis siis ikka. Kui ma kogu sellest segapudrust elusalt ja terve mõistusega välja tulen, siis see ilmselt tegelikult rikastab, mitte ei kaota mu isiksust. KUI ma sellest välja tulen muidugi...
Vähemalt ma vist tean nüüd, mida ma tahan põhimõtteliselt. Meisterlikkust ja terviklikkust. Ehk siis... meisterlikkust elus... või midagi sellist. Jah, ma tean, näis, kuidas ma selle ära teen. Aga hei, ma ei pea ju selleni kohe jõudma. Muidugi on suht frustreeriv mõelda, kuidas nii paljud inimesed minu ümber on minust nii paljus ees. Vähe sellest, et nad ees on, nad liiguvad pidevalt eest ära ka. Kui on nii, et neil on oma valdkond ja minul oma, kus särada, siis on veel enam-vähem. Aga kui ma olengi selline... natuke midagi igal pool... siis mida minul üldse pakkuda on?
Nojah, edu kultus. Miks üldse tegeleda millegagi, milles tõenäoliselt lootustki pole keskmisest üle hüpata - milles keskmiseni jõudminegi hea tulemus oleks...
Ah, midaiganes. Niikuinii tegelen ma ilmselt veel mõnda aega enda laialiaotamise, piiride ületamise ja uutmoodi jaotunud tükkide kokkukorjamisega. Ja mulle vähemalt meeldib uskuda, et sellel kõigel on mingi üldisem mõte ka.
Run Wire Behind Baseboard
2 weeks ago
1 comment:
Meisterlikkus saab Sinu jaoks olema alati samm eespool, alati järgmine samm, iga kord kui meisterlikkusele lähemale jõuad läheb meisterlikkus sama suure sammu võrra kaugemale. Saavutamatu,kuid vajalik ideaal. St Sinu jaoks, kuid suurem osa teisi kahvatub sinu osalise meisterlikkuse kõrval niikuinii, sest paratamatult Sa juba kaldud keskmisest kõrvale. Keskendu enda tugevustele, nõrkusi saab vähendada ja seda tuleb aegaajalt teha, aga see ei paku erilist rahulolu ja arenguvõimalus on oluliselt väiksem. Kui Sa jääd nõrkusi elimineerima ei liigu sa meisterlikkuse suunas vaid keskpärasuse suunas. Pealegi usun, et meisterlikkus saab olla tervislik. Lihtsalt edu kohalejõudmisega on kõigil kuidagi kiire. Usun, et rahulikult võtmine viib kaugemale. Sest lõpuks tuleb iga kiirendus millegi arvelt ja lõpuks tuleb ikkagi sama tee läbi käia ning hiljem puudulikud valdkonnad tasa teha. Siiski mõistan seda segadust, see on vist teatud osa meie vanuste põhiline teema, mis käib peast läbi korduvalt ja korduvalt üle mingi väikse ajaperioodi. Siiski vaadates Sind ja Margust ja Maitu ja Elot ja muid andekaid tuttavaid , kes on saavutanud palju neis valdkondades milles mina suudan vaid keskpärasuseni jõuda või ei ole suutnud piisavalt huvide ringi kitsendada, et milleski midagi saavutada, siis rahustan end mõttega, et igal ühel on oma tee käia ja lõpuks on see kõik lihtsalt võistlus iseenda, mitte kellegi teisega. Peaksime klubi moodustama " Kuidas nad küll seda kõike suurepäraselt teevad ja saavutavad?" :D
Post a Comment