Suhtlemisest ja muust

Sain täna kahe tuulepesalisega kokku. Istusime ühe juures kodus ja rääkisime mitmesugustel teemadel. Alguses ei saanud vedama ja pärast ei saanud pidama. Koduteel jõudis mulle kohale, et vedama sai vestlus minu jaoks siis, kui ma sellesse ise rohkem vahetult lülitusin. Sellega ühes jõudis kohale ka põhjus, miks viimasel ajal tundub nii paljude inimestega vestluse vedama saamise faas mitte kunagi saabuvat. Ma ootan inimestelt, et nad avaksid ennast või liiguks mingite sügavamate teemade juurde või midagi, ilma et ma ise omalt poolt esimesed sammud selle suunas ära astuks. Jälgin neid justkui kusagilt eemalt nendega suheldes ja siis imestan, kuidas me ikka kaugenenud oleme. Omaette küsimuseks jääb muidugi see, kui paljudega üldse saab suhelda nii nagu mina tahaks. Eriti nüüd, kus mu tahtmised on jälle üpriski kõrgeks muutunud. Teist Jaani-taolist lähiajal kohata oleks ilmselt ebatõenäoline... veel enam kedagi sellist juba eksisteerivast tutvusringkonnast (taas)leida. Aga mingil määral rohkem riskivalmidust suhtlemises võiks vist ikkagi olla. Muidu jään ma igatsema sügavust ja ehedust, mille saavutamise nimel ma ise suurt midagi ei tee.

Aga Jaan... on olemas. Kusagil seal Eestimaa avarustes. See imeline aeg ühest vanast paganlikust pühast teiseni on nüüd läbi, uus faas on alanud. Mida see endast kujutab, ma veel ei tea, aga hetkel tähendab see kindlasti mõningast eemaldumist teineteisest ja muule elule keskendumist. Raske on praegu ette kujutada, et muust elust saab tõesti ka mingisugust rahuldust leida. Eriti nüüd, kus ma hakkan aduma, KUI kõrgele maast lahti oli saadud vahepeal. Aga nii on kõige parem. Tegelikult on kõik nii nagu vaja.