Inimesed ilusad ja head

3 kuud Tartus. 3 parimat kuud minu elus. Kuud, mille märksõnadeks on olnud sõprus, vabadus ja rõõm. Kus aeg võiks määramatult venida, sest pole ootust ega igatsust millegi kättesaamatu parema järele. Praegu ongi see parem. Aeg, kus ma võin Goblini või Mialee juukseid sasida ja neil pole selle vastu midagi. Kus ma võin Dani ja teistega Urus ööbida ning tunda ennast mingil kummalisel viisil eriliselt koduselt. Kus ma võin Taliesiniga mööda surnuaedu jalutada ja rääkida - Rääkida. Aeg, kus on Vares.

Ma ei tea, mis sellest kõigest edasi saab. Kas midagi nii head võib püsima jääda. Tahaks loota, et võib. Praegu on tunne, et polegi kunagi midagi muud olnud. Et praegune on ainuke, mis päris. Kuigi mõtlema hakates on just praeguse reaalsus kõige raskemini usutav. See on lihtsalt sedavõrd erinev kõigest senikogetust. Aga kui ma kord juba siia jõudnud olen, siis ei saa see kõik ju enam olematuks muutuda... Isegi kui kõik kaduma peaks, jääks vähemalt mälestus. Kuigi ma ei tea, kui palju kasu on mälestustest. Kas sellest piisaks, kui ma teaksin, et kunagi olen ma õnnelik olnud. Julge ja vaba ja õnnelik.

Miks ma seda niivõrd rõhutan? Sest kui ei rõhutaks, läheks see aeg pooleldi raisku... ja see on selleks liiga vähene ja väärtuslik.