Elu on kummaline

Kummaliselt keeruline. Ja kummaliselt hea. Mõnikord mõlemat korraga samadel põhjustel.

Ma ei taha inimestele haiget teha. Aga vahel on see vist paratamatu, varem või hiljem. Ja mõnikord on varem see ainuke õige lahendus.

Unine suvepärastlõuna, ma sõidan bussis Tartu suunas ja kuulan ühte lugu, mis mõjub nagu unistus mingisugusest teisest elust. Võimalik, et selline maailm selliste inimestega eksisteerib ainult minu mõistuses. Mingi edasiarendus kunagistest kujutlustest. Kuidas küll oleks elada, Elada, olla üks selle maheda hoovusega, mis päikesest küllastunud maastikus nii tuntav on?
Ma olen sellele maailmale nii lähedal, nii lähedal...
On keegi veel, kes sellele nii lähedal on.
Nii lihtne, nii ilus, nii õige.
Kuidas saab küll miski nii õigena tunduda.