Tartu jne

Täna sai siis seal ära käidud ühikaolusid vaatamas. Esmamulje jäi üpris korralik, teisi elanikke kahjuks ei kohanud, aga kõige jubedamad loodetavasti ei ole. Pärast põgusat tutvumist tulevase elukohaga sain Mardiga kokku ja arutasime sünnipäevaküsimust. Tegelikult ma ei kavatsenud see aasta üldse teha midagi, aga see ühissünnipäeva mõte oli liiga hea, et teostamata jätta. Õigemini teostamine küll tuleb alles, loodetavasti järgmine nädal. Muide, kui keegi, keda ma tunnen ja keda pole kutsutud, loeb seda siin praegu ja leiab, et minust on suur ülekohus teda kutsumata jätta, siis andke endast märku, mul on suht segadus sellega praegu...

Täna öösel peaks isa tulema Inglismaalt jälle mingiks ajaks. Vähemalt tuleb see viimane ülikoolieelne nädal siis huvitav, mingi muutus keskkonnas jälle. Eeldusel, et pinge liiga lakke ei tõuse... või no, see oleks ka huvitav, aga ilmselt meeldivam pigem kaugemalt distantsilt. Huvitav, millega ta viimasel ajal tegelenud on. Njah... kuidagi liiga kummaline on kujutleda, et ta on pereliige. Või õigemini, mõistet "pere" on üldse mõnevõrra kummaline rakendada enda lähisugulaste osas. Mingit ühendatud tervikut on siin liiga raske tajuda. Üldse kuuluvust mingisse suguvõssa vms. Emapoolsed on kõik kaugel ja neid ei teagi, isapoolseid on vähe ja seegi harv suhtlemine, mis aset leiab, toimub enamasti meiepoolsel algatusel. Ehk siis veri pole just palju paksem kui vesi.

Aga sugupuud tahaks ikkagi uurida. Õieti kavatsesin seda see suvi teha... aga nii palju siis tollest mõttest. Loodetavasti jõuab selleni ikkagi millalgi. Kuigi ilmselt pole mõtet loota mingite müstiliste sinivereliinide avastamist sajanditepikkuse saladuskatte alt. :-P Vahest olekski parem saada tunda oma tühisust, mis sugupuusse puutub. Loobuda oma ego pretensioonidest ja sulanduda veelgi rohkem sellesse kõigesse, millega ma viimasel ajal nii palju ühesust tundnud olen, et piirid vahepeal kaduvat tunduvad. Olla üksinda mittemiski ja samas üks kõigega... jah, kuivõrd erinevaid, lausa vastandlikke tundeid võib see tekitada. Kuigi tegelikult oleme me kõik ka üksinda miski. Aga... vahel on vaja endast loobuda, et ennast leida?