Tundub, et eilsel riigipühal õnnestus minus sedavõrd netivõõrutusnähte tekitada, et ma vedasin ennast täna vabatahtlikult voodist välja ja raamatukokku. Mingi topeltelu on jälle tekkinud... naljakas on mõelda Eestisse naasmisele põnevuse ja suurte lootustega. Näha/leida/taasleida sealt seda, mida muidu ikka mujalt kaugemalt otsitud. Ilmselt ei ole ka eesolev naasmine mingi lõplik sadamasse jõudmine, ma olen noor ja inimesed mu ümber on noored ja elu üleüldse on üha kiirem ja muutusi täis. See on tore. Hetkel ma lihtsalt tean, et võin ka Eestist leida kodutunnet. Mitte küll võib-olla mingit Suurt Lõplikku Kodutunnet - ideaalsed tunded ei eksisteeri ilmselt väljaspool ideaalide maailma - kuid siiski rohkemat kui arvanud oleksin. Lõppude lõpuks on mul kodutundeks vaja puid ja merd ja inimesi. Selliseid inimesi, kes ka ilma maa ja puude ja mereta minus kodutunnet tekitaksid. Hingesugulasi. Võib-olla vastupidiselt kõigele sellele, mida kunagi puberteediealisena mõtlesin, leidub sääraseid ka Eestis. Võib-olla Eestis just eriti. Eks näis. :)
Minnes nüüd hingetoidu juurest kehatoidu juurde, Hispaania üldised elamiskulud on küll märksa kõrgemad kui Eestis, kuid:
- Eesti kontsentraadi põhjal tehtud mahl maksab sama palju kui Hispaanias otse apelsinidest/mandariinidest/vms tehtud
- Hispaania kontsentraadi põhjal tehtud mahl maksab umbes sama palju kui Eestis mingid nektarid ja mahlajoogid
- Hispaania nektarid jne maksavad veel vähem
Lisaks leidsin poest hiljuti sellise nähtuse nagu multimahl - st, kui Eestis saab osta multinektarit, mis väidab ennast olevat puuviljamahl, kuid on põhiosas suhkur ja vesi, siis Hispaanias ongi konkreetselt võimalik osta analoogses pakendis analoogse hinna eest seitsme erineva puuvilja mahlast kokku segatud jooki.
Muide, pudelivesi maksab siin ka vähem kui Eestis, vähemalt mitmeliitriste pudelite puhul. (Pärnu on ainuke linn, mille kraanivesi mulle piisavalt neutraalse maitsega tundub, et seda suuremates kogustes jooma nõus olen.)
No comments:
Post a Comment