The usual April

Today I'm going to write in English for a change. Lately I seem to be in an Estonian thinking mode, I suppose these phases come and go. The current weather here is something we up in the north would call summer, but here it's spring - it's good to be in spring at last. Funny how in spite of the actual temperature, what seems to matter more is actually what's going on in the nature. So even though Spanish spring is Estonian summer and Spanish winter is Estonian spring, the Spanish seasons still feel like winter and spring to me, even though I'm accustomed to seeing such weather during other seasons. As little as there is of trees and other nature around here, it's still the primary indicator of the time of the year.

And now it's spring with all its usual restlessness and little surprises and life beginning to flow. Every year it's different, but still there's a connecting thread running through the springs - 2010, 2009, 2008, 2007,... it's a spiral, every year you end up in the same place, only it's not really the same, you go through the same phases again and again and again, and it's always the same and it's never the same.

I feel the doors opening more fully and a fresh breeze bringing smells of summer, rain and sunshine, Estonia. It's strange to find myself missing the place I wanted to get away from nearly all my life. Perhaps not so much for the place as for the people - and that's the really bizarre part, because until quite recently I didn't even believe I could find anyone there who I could relate to on a deeper level. Or well, with a few rare exceptions, but... ah yes, of course. The exception. Maybe I'm just generalising my looking forward to a few meetings to the entire country at the moment. And then again, I suspect that for most of us, the presence or absence of a few special people in a place matters more than what the rest of the population does. As long as the rest of the population doesn't do something like genocide with us being in the "wrong" ethnic group, of course. (In which case I suspect it'd make sense to get those special people and make a quick change of location while the crowd hasn't quite got too close with the torches.)

Laupäevahommikused mõtted

Tundub, et eilsel riigipühal õnnestus minus sedavõrd netivõõrutusnähte tekitada, et ma vedasin ennast täna vabatahtlikult voodist välja ja raamatukokku. Mingi topeltelu on jälle tekkinud... naljakas on mõelda Eestisse naasmisele põnevuse ja suurte lootustega. Näha/leida/taasleida sealt seda, mida muidu ikka mujalt kaugemalt otsitud. Ilmselt ei ole ka eesolev naasmine mingi lõplik sadamasse jõudmine, ma olen noor ja inimesed mu ümber on noored ja elu üleüldse on üha kiirem ja muutusi täis. See on tore. Hetkel ma lihtsalt tean, et võin ka Eestist leida kodutunnet. Mitte küll võib-olla mingit Suurt Lõplikku Kodutunnet - ideaalsed tunded ei eksisteeri ilmselt väljaspool ideaalide maailma - kuid siiski rohkemat kui arvanud oleksin. Lõppude lõpuks on mul kodutundeks vaja puid ja merd ja inimesi. Selliseid inimesi, kes ka ilma maa ja puude ja mereta minus kodutunnet tekitaksid. Hingesugulasi. Võib-olla vastupidiselt kõigele sellele, mida kunagi puberteediealisena mõtlesin, leidub sääraseid ka Eestis. Võib-olla Eestis just eriti. Eks näis. :)

Minnes nüüd hingetoidu juurest kehatoidu juurde, Hispaania üldised elamiskulud on küll märksa kõrgemad kui Eestis, kuid:

• Eesti kontsentraadi põhjal tehtud mahl maksab sama palju kui Hispaanias otse apelsinidest/mandariinidest/vms tehtud
• Hispaania kontsentraadi põhjal tehtud mahl maksab umbes sama palju kui Eestis mingid nektarid ja mahlajoogid
• Hispaania nektarid jne maksavad veel vähem

Lisaks leidsin poest hiljuti sellise nähtuse nagu multimahl - st, kui Eestis saab osta multinektarit, mis väidab ennast olevat puuviljamahl, kuid on põhiosas suhkur ja vesi, siis Hispaanias ongi konkreetselt võimalik osta analoogses pakendis analoogse hinna eest seitsme erineva puuvilja mahlast kokku segatud jooki.

Muide, pudelivesi maksab siin ka vähem kui Eestis, vähemalt mitmeliitriste pudelite puhul. (Pärnu on ainuke linn, mille kraanivesi mulle piisavalt neutraalse maitsega tundub, et seda suuremates kogustes jooma nõus olen.)

Muusika

Avastasin enda jaoks just Hayley Westenra, kellel kulus umbes viis minutit, et minu lemmiksopraniks muutuda. Tema hääl vôtab sôna otseses môttes hinge kinni ja viib sellisesse ekstaasi, et mul on kiusatus seda vôrrelda orgasmi vôi väga vôimsa spirituaalse kogemusega. Tuletades samal ajal häiriva intensiivsusega meelde, kui väga ma ise tema asemel olla tahaksin.

Tulles reaalsusesse tagasi... siiski, kas keegi on huvitatud järgmine aasta koos muusika tegemisest?

Jälle üle pika aja siin

Kui keegi seda blogi ikka veel loeb, siis - jah, ma olen jätkuvalt elus, jätkuvalt Hispaanias ja jätkuvalt käin raamatukogus, et netti saada. Muide, just hetk tagasi märkasin ühel lähedalasuval riiulil sellist asja nagu Tea kirjastuse hispaania-eesti-hispaania sõnastik. Nii et natuke on Eesti siin püsivamalt esindatud ka. :)

Muidu ei olegi suurt midagi rääkida. Vahepeal on mul tohututes kogustes mõtteid, aga muidugi just see üks kord, kus ma istun siin ja mul on reaalselt aega ja võimalust midagi kirjutada, on pea täiesti tühi. Lihtsalt hea meel, et ma olen elus ja et on kevad ja et (teismeiga käsitleva psühholoogiaõpiku järgi, mida viimasel ajal lugenud olen) tuleb välja, et mul on olemas selline asi nagu identiteet ja ma olen selle leidmisele pühendatud arenguetapi edukalt läbi teinud (kuigi natuke arenguruumi on veel).

Ja... hmm... Elu teeb kuidagi nii, et ka väga pimedatel öödel on taevas tähti. Eriti just siis.