Nerja

Paraiso de Nerja. Nii ongi. Tundub, et mõned kohad Hispaanias mulle ikka meeldivad ka - vägagi. Vahemere kant on tõesti midagi hoopis muud kui see tasane sisemaa, kuhu ma ise sattunud olen. Mis siis ikka, järelikult rohkem ringi reisida. Aga jah, meri, mäed ja Gerly. Lihtsalt suurepärane.

***

And sometimes you can only look into a bright light when you are overwhelmed by an even brighter one. What else can you do when you realise your beloved is you as well as your highest ideal before the formless unknown? When your beloved is a myth and a land, when to be one with your beloved means to live Him. You look into the light, you draw to yourself whatever reflections you can find. Those that are His children in the end, growing to become Him like yourself.

God, I sound like Dion Fortune. I don't believe half the things she writes. Why then do I keep finding myself described in them? My feelings, my aspirations, my loves. Maybe in the end the only thing that matters is that it is something that matters to me. And if I find something to give meaning to my life, maybe that's the one kind of reality that can make one happy in the world of forms.

Jah

Ma mõtlen teile. Päriselt ka. Vaatamata sellele - või kes teab, vahest just selle tõttu -, et ma teiega rääkida ei saa.

Nagu ikka

Netiühendus on etteaimamatu. Teda jätkub parasjagu nii palju, et ma ei hakkaks väga tõsiselt koduväliseid võimalusi otsima selle kasutamiseks. Vahepeal käisid mingid tüübid, kes seda parandada üritasid. Siiani pole vahet märgata.

Salamanca-Taliesin on kuidagi printsist konnaks muutunud. Või noh, tegelikult väga lihtsalt. Tartu-Taliesinil on see imetlusväärne omadus, et ta on piisavalt hoolitsetud ja heade kommetega, et minu (nagu välja tuleb, väga olulise hääleõigusega) esteetikameel rahul oleks, aga ta ei ole selles kinni, vaid see on nagu loomulik kultuursus või midagi sellist (jah, need kaks sõna on omavahel vastuolus). Välja arvatud see, et ta võiks oma juukseid sagedamini kammida. :) Well, nagu välja tuleb, siis väga palju peale selle fraasi kahel Taliesinil ühist vist pole. Või noh, natuke vast ikka, aga ütleme nii, et Salamanca versiooni loomulikkuse-kultuursuse tasakaal on minu jaoks mõnevõrra liiga loomulikkuse pool. Pluss asjaolu, et ta on minust huvitatud. Kuna Hispaanias tundub see olevat ainuke põhjus, miks eri soost inimesed üldse mittetöises olukorras omavahel lähemalt suhtlevad, siis... noh... mida ma ikka ootan. Paraku on nii sügaval kui pinnapealsel tasandil olulisi põhjuseid, mis välistavad minu poolt rohkem kui hea tutvuse tasandile jõudmise huvi. Kahju tegelikult, ta on nagu reaalselt keegi, keda huvitab konkreetselt minuga isiklikult põhjalikumalt suhtlemine.

Tartu-printsi asemel Salamanca-konn... muide, konn on Salamanca sümbol. Ülikooli peahoonel on segadusseajava hulga detailidega fassaad, kust iga päev pea iga kell leiab turiste ühe väikese konna kuju otsimast.

Aa jaa, üks positiivne omadus, mis nii pseudo- kui mitte-nii-pseudo-Taliesinile ühine on, on see, et kumbki ei suitseta. Mõelda vaid, et saabunud on ajad, kus ma ei võta seda enesestmõistetavana. Ma tean, et statistiliselt iga teine Eesti mees ja neljas naine suitsetab, aga mulle tundub, et mu tutvusringkond (või vähemalt sõprusringkond) on selles osas imeline erand. Lisagem sinna avalikes kohtades suitsetamise keeld ja võiks öelda, et ma olen pea unustanud, et inimesed seda tänapäeval üldse enam teevad. Nüüd tulles tänapäeva, Hispaaniasse, reaalsusse... alustagem sellest, et siin ei ole avalikes kohtades suitsetamise keeldu. Liikugem sealt edasi fakti juurde, et pea kõik tudengid tunduvad suitsetavat. Kui ma psühho Erasmuse tudengitega tutvumispärastlõuna tegin, siis ma nägin seal vist umbes kolme inimest peale minu, kes kordagi suitsupakki välja ei võtnud. Mõni teine inimene oleks praeguseks sellega juba ära harjunud, aga mind häirib see pigem üha rohkem. Hetkeseisuga kujutlen ma üpris vägivaldseid asju juhtumas juhuslike inimestega tänaval, kes minu läheduses suitsetama juhtuvad. Päriselt ka, kui te peate ennast aeglaselt ja piinarikkalt tapma, siis palun tehke seda kodus omaette või ärge imestage, kui mõni teine teie surmaprotsessile hoogu juurde anda otsustab!

Positiivsemast rääkides - üleelmine nädalavahetus käisime kahe tüdrukuga Lissabonis. Mõelda vaid, riik, kus reaalselt osatakse inglise keelt! Lisaks pean tunnistama, et kuigi mulle meeldib kuiv ja päikseline ilm, väärtustan ma mere lähedust rohkem. Või noh jah, tegelikult võiks veel väga palju asju "lisaks" mainida, sest see kant tundus olevat kõike seda, mida Salamanca minu jaoks ei ole. Või noh, peaaegu. Mis on vahest naljakas, on see, et suuresti meeldis see mulle vist seetõttu, et ta ei tekitanud minus pea üldse seda tunnet, et ma olen nüüd Portugalis. Siin tunnen ma üldiselt suht selgelt, et olen just Hispaanias, olgugi et rahvusvahelist seltskonda liigub siin rohkem kui kohalikke. Seal olin ma esmajoones ja põhiliselt Euroopas. Ma tean ainult ühte riiki, kus riigitunnetus tekitaks minus ülevamaid tundeid kui see - ning tegu pole Portugaliga. Õigupoolest minu kõige ülevamad hetked Portugalis olid seotud kohtadega, mis mulle antud riiki kõige rohkem meenutasid. Või vähemalt minu fantaasiat sellest. :)

OK, ma nüüd lõpetan, kuni mu netiühendus veel töötab. Et jah, ma küll ei satu hetkel väga tihti endast teada andma, aga ma olen elus. Ja mõtlen teist. Päriselt ka.